Eesti juurtega Hoerschelmann ei öelnud ei, kui teda Eestisse appi kutsuti

10. detsembril 2021 tähistas Paul Gerhard von Hoerschelmann oma 90. sünnipäeva. Auväärne vanahärra on Eesti kiriku haridusmaastikule jätnud kustumatu jälje: just tema juhatamisel avati 1995. aastal EELK Pastoraalseminar, asutus, milleta luterlike pastorite koolitamine täna mõeldamatu oleks. 

Pea 40 aastat on Paul Gerhard von Hoerschelmann koos oma abikaasa Sieghildega elanud pisikeses külas Sönnebüllis (Sönnebüll – alamsaksa keeles Sehnebüll, mis tähendab saksa keeles Siedlung des Sohnes ehk „Poja asundus“) Põhja-Saksamaal, peaaegu Taani piiri ääres, paigas, mille eluolu mõjutavad Põhjamere tõusud ja mõõnad. 

Umbes viisteist aastat tagasi palus külakogukond emeriitpastoril panna kokku kroonika, sest 2012 tähistas küla 550 aasta täitumist esmamainimisest – originaaldokument 1462. aasta kümniseandjate nimekirjast on tänini arhiivis säilinud. Hoerschelmann alustas kroonika kirjutamist majadest ja nendega seotud lugudest, millest valmis esimene köide täpselt küla aastapäevaks. Tänutäheks ajaloo ülesmärkimise eest anti kroonikule aukodaniku tiitel.  

Küla on traditsioonide pesa 

Hoerschelmann tundis aga kihku üles kirjutada kogu selle kandi lugu. Ta kirjeldab, et Sönnebüll, kus praegu elab ligi 300 inimest, on sealsete külade tüüpiline näide ja selle alusel saab rekonstrueerida kogu piirkonna ajaloo. Pastori sõnul on külad Saksamaa sotsiaalse ajaloo tähtsad paigad, sest just väikestes kogukondades, mitte linnades, anti elutraditsioone edasi. Sealt on pärit sakslaste kommunaalne intelligents ehk oskus kogukondades elada, üksteist aidata ja koos tegutseda. Külades areneb tema sõnul sotsiaalne teadvus. 

Tänaseks on kroonikast valminud ka teine köide, mille maht on aukartust äratav – 415 lehekülge. Külavanem Christian Christiansen hoolitses omakäeliselt selle eest, et kroonika Paul Gerhard von Hoerschelmanni (või lihtsalt Pauli, nagu külas kombeks) 90. sünnipäevaks trükivalgust näeks. See ka õnnestus ning sünnipäevalapsele anti paks teos pidulikult üle. 

Põhjamere kaldalt Soome lahe äärde

1984. aastal asus Hoerschelmann juhtima Breklumi pastoraalseminari, mille koduks oli endise misjonikeskuse maja, nn Breklumi missioon. Täna asub seal Põhja-Saksa Kiriku misjoni- ja oikumeeniakeskus. Enne seda tegutses pastor aktiivselt Põhja-Elbe Kiriku töörühmas, mis taotles tööliste ja kiriku dialoogi (sks k Kirchlicher Dienst in der Arbeitswelt – KDA). Tema sihtgrupp olid mehed ning töögrupi eesmärk oli siduda meeste töine argipäev kristliku eetikaga ning tuua inimesi aktiivselt kiriku juurde. Töögrupi ülesannete juurde kuulus ka dialoog kiriku ja ametühingute vahel. Sotsiaalpastorina tegi Hoerschelmann meestega tööd üle kahekümne aasta, 1961–1983. „Olen alati pidanud oluliseks pastoriameti kandidaatidele meelde tuletada, kui tähtis on mõista elu ja inimesi,“ rõhutab vanahärra. Tema arvates oleks ideaalne, kui pastorikandidaat ühe aasta kuskil tööstuses või põllumajanduses töötaks, et veel paremini inimestega suhelda. 

Kaheksakümnendatel alustati Breklumi pastoraalseminaris oikumeeniliste nädalatega, mille vältel sõitsid pastorikandidaadid üheks nädalaks mõnda teise riiki tutvuma sealsete oludega. 1987. aastal käis Hoerschelmann oma tädipoja Burkhard Liebergiga (P. G. v. Hoerschelmannil ja B. Liebergil oli ühine vanaisa – Hageri pikaaegne pastor Konstantin Adolph Thomson (1865–1938)) Eestis, mis oli sünnimaaga suhte uuendamise algus. „See oli minu teine pöördumine,“ muigab mees. Tollal tutvus ta assessor Jaan Kiivitiga, kellest sai hea sõber ja kes oli mootoriks, mis käivitas Tallinnas pastoraalseminari. 

Hoerschelmann koges oma Eesti-reisidel nii riiki kui kirikut murrangulistel aegadel. „Ma nägin, kuidas kõik muutus ja minu arvates oli ilmtingimata vajalik, et ka noored tulevased Saksa pastorid sellest murrangust osa saaksid,“ meenutab ta. Nii toimusidki partnerlusvahetused, kus üksteist igal aastal külastati, kord Eestis, kord Saksamaal. 

Suurim väljakutse

1994 läks pastor ja õppejõud Hoerschelmann emerituuri. Samal aastal peapiiskopiks saanud Jaan Kiivit jr kutsus teda Eestisse Breklumi koolituskeskusega sarnanevat ametiõppeasutust üles ehitama. „See sai mu elu suurimaks väljakutseks,“ mainib kogenud sotsiaalpastor. „Kuid pikaaegse pastoraalseminari juhatamise kogemusega ning lisaks Eesti juurtega, ei saanud ega tahtnudki öelda „ei“. Võtsin kutse vastu,“ räägib ta. 

Ideaalis nägi Hoerschelmann, et tulevaste pastorite väljaõpe Eestis kestaks kaks aastat nagu Saksamaalgi. „Olud olid ja on Eestis siiski niisugused, et selle perioodi finantseerimiseks vahendeid ei ole,“ nendib ta ja lisab, et eks igal maal ole oma spetsiifika. EELK ostis Põhja-Elbe Kiriku, Soome Kiriku ja Luterliku Maailmaliidu ühisel toel Pühavaimu kiriku kõrval asuva hoonekompleksi ning asus seda üles ehitama. „See oli suurepärane, et saadi oma maja, kus õppetööd läbi viia,“ rõõmustab mees. 

Hoerschelmanni käe all on õppinud paljud tänased kirikuõpetajad ning ka sellised väärikad kirikutegelased nagu dr Alar Laats, dr Anne Burghardt ja muidugi dr Ove Sander, kellest sai ka pastoraalseminari järgmine juhataja. „Nii minu kui Jaan Kiiviti suur soov oli, et pastoraalseminari juhataja peab tulema Eestist ja teda mitte „ei osteta“ sisse,“ selgitab ta.  

Rasked ajad vs mitmekülgsed huvid

Sotsiaaltundliku pastori ametitee oleks võinud kulgeda hoopis teisiti kui tema esiisadel, kellest väga mitmed on jutlustanud Eesti kirikute kantslitest. Pärast keskkooli alustas Paul Gerhard nimelt esmalt arhitektuuriõpinguid, kuid juba üsna pea, olles vahepeal olnud veel puusepasell, vahetas ta „hobuseid“ ja asus perekonna traditsiooni kohaselt teoloogiat õppima. Esmalt Stuttgardis, siis Tübingenis. „Traditsioonid kannavad,“ nendib vanahärra. 

Poliitilised olud on Hoerschelmannide perekonda otseselt mõjutanud. 1931 Nõmmel sündinud, suundus Paul Gerhard kaheksa-aastasena koos perekonnaga Ida-Preisimaale (praegune Poola) ning sõja lõpu poole tuli sealt edasi minna Põhja-Saksamaale. „Põgenemise kogemused mõjutavad inimest terve elu,“ jagab ta oma karmi kogemust ja lisab kibedusega hääles: „See ei lähe kunagi meelest!“ Teiselt poolt olid need natsionaalsotsialismi aegses kirikus saadud kogemused kaudselt siiski mõjutajaks ka Hoerschelmanni ametivalikul. „Saksa kristlaste kirikul oli idee, et põhikohaga pastoreid ei peaks üldse olemagi! Sellele tahtsin mina vastu astuda ning tõestada, et kirikul ja kogudusel on tähtis ühiskondlik roll,“ jutustab ta. Sellest kogemusest sai alguse ka Hoerschelmanni soov ühendada erinevad elugrupid kirikuga ning tema töö KDAs. „Kristlastel on suur vastutus,“ ütleb ta. Oma aktiivse tööperioodi tähtsamaks ülesandeks pidas pastor kiriku poliitilise vastutuse tunnetamist. 

Paljud töögrupid Saksa kirikutes on kustunud ja ka kirikud ise on end ümber organiseerima pidanud. Saksa kristlaskond väheneb suurte sammudega. Minu küsimuse peale, miks see nii on, vastab vanahärra lühidalt: „Meil läheb lihtsalt liiga hästi! Pärast sõda tulid inimesed hulkadena kirikusse, 50ndatel ja 60ndatel ehitati suur hulk kirikuid ja kogudusemaju, mida nüüd peab hakkama ära müüma. Kui inimestel liiga hästi läheb, siis nad küsivad, miks mulle üldse on kirikut ja Jumalat vaja – mul on ju kõik olemas!“ Pisut kahtlevalt arutleb emeriitpastor: „Kas meil läheb siis paremini, kui meil halvemini läheb?“ Inimeste maailm on tema sõnul täna oluliselt materiaalsemaks muutunud. 

See negatiivne trend teeb vanemal generatsioonil meele mõruks. „Näha seda, et enam ei tulda oma juurte ja alguse juurde tagasi, tekitab ka minus depressiooni,“ nendib mees nukralt. 

Eesti jõud ja nõrkus

Eesti kirikuliikmete vähesusel on lisaks teine põhjus – perekondades ei ole kristlikke traditsioone. „Kui vanemad ja vanavanemad ei räägi ega näita teed, siis need traditsioonid kaovad. Nii ühel kui teisel pool jääb kiriku tähtsamaks ülesandeks leida inimesi, kes võtavad vastutuse nii kaasinimeste kui loodu ees. Traditsioon, see on edasiandmine ja see on kõige parem tee kiriku kasvamise juures,“ leiab Hoerschelmann. 

Samal ajal kui Paul Gerhard juhatas pastoraalseminari, rajas tema naine Sieghilde kontaktid Viru praostkonnaga ning konkreetselt Iisaku kogudusega, ning need kontaktid on endiselt jõus. „Muidugi on isiklikud kohtumised pandeemia tõttu soiku jäänud, aga tuli hõõgub süte all edasi, nii et ma olen kindel, et leegid jälle lõõmama löövad,“ arvab Hoerschelmann. Ta leiab, et Eesti elatusstandard on selline, et nii riik kui kirik saavad majanduslikult ise hakkama. „Sõprussuhteid tuleb aga ikka hoida! Eelkõige tuleb kontaktis olla, et teada, kuidas inimestel läheb suure Venemaa lähinaabruses elades.“ 

Pere ja kodu on suurimad tugipunktid

Kõige rohkem teeb Paul Gerhard von Hoerschelmannile rõõmu tema pere – naine Sieghilde, kellega ta on olnud abielus juba 62 aastat, ning kolm last ja viis lapselast. 

Lisaks on rõõm näha neid inimesi, kes julgevad teha ja võtta vastutust. „Ma loodan, et praegune pandeemia paneb meid järele mõtlema,“ leiab ta. „Meil on vaja rohkem usaldust, siis tuleme sellest ka välja.“ 

Oma kodukoha üle on rookatusega maja elanikud Hoerschelmannid päris uhked. Peremees räägib hea sõnaga külavanem Christiansenist, kes tegi korda oma vana, kasutuseta seisnud lehmalauda, et seal saaks jumalateenistusi pidada. „Elu on kingitus!“ leiab mees ning jutustab, et kui kümme aastat tagasi küla aastapäeva peeti, siis jumalateenistusele tuli veelgi rohkem inimesi kui muudele üritustele!

Paul Gerhard von Hoerschelmann on Eesti titulaarpraost. „Abikaasa on mind alati toetanud, ilma temata poleks ma saanud oma Eesti ülesandeid üldse täitagi. Mõeldamatu!“ möönab mees. Abikaasa Sieghilde on täitnud aga ka muid kiriklikke ülesandeid vabatahtlikuna, osalenud nii sinodite kui Luterliku Maailmaliidu töös. Järgmisel aastal plaanib eakas paar Iisakule sõita, sest ees ootab sõprussuhete 30 aasta tähistamine. „Eesti on unustamatu!“ 

Kristel Neitsov-Mauer

Paul Gerhard von Hoerschelmann

Sündinud 10.12.1931 Nõmmel. 

Õpingud: 1951/52 Hannoveri tehnikakõrgkoolis (arhitektuur), 1952/53 Stuttgardi ülikoolis (vanad keeled), 1953 teoloogiaõpingud Tübingeni ja Heidelbergi ülikoolis, 1956 Kieli ülikoolis.

Ordineeritud 08.05.1960 Kielis

Töö:

1960–66 koguduseõpetaja Flintbekis, 1966–83 KDA (Kirchlicher Dienst in der Arbeitswelt), 1972–84 Saksamaa Evangeelse Kiriku meestetöö teoloogiline konsultant, 1984–94 Breklumi pastoraalseminari direktor, 1994–98 EELK pastoraalseminari juhataja 

Pere:

Abikaasa Sieghilde; lapsed Claus (62), Anne (59), Hanns (57) ja kasulaps Ursula (snd 1945, perekonnaga liitunud 1964); viis lapselast 

Päritava aadlitiitli sai Hoerschelmannide perekond tsaar Katariinalt aastal 1776. Mõned perekonna esindajad, näiteks pastorid, ei kandnud tiitlit (ka poeg Hanns mitte), kuid poeg Claus ja tema lapsed soovivad traditsiooni jätkata, sest see kuulub perekonna ajaloo juurde.

Pildigalerii:

TEISED TEMAST:

Christian Christiansen, külavanem:

Kohtusin Pauliga esimest korda külafestivalil. Oli pisut tavatu pastorit kohe sinatada, kuid sellised me siin Sönnebüllis oleme – me ei tee vahet. Tänu oma humoorikale ja seltskondlikule natuurile olid tal kohe head suhted kõigiga, mitte ainult naabritega. Ka minu kaks eelkäijat said pastor Pauliga hästi läbi. Pensionile minnes ostis Paul koos Sieghildega siia ilusa rookatusega maja – see näitab, kui väga neile meeldib Sönnebüllis elada. Pärast Eestis veedetud aega muutus meie kontakt lähedasemaks. 

Olen olnud Sönnebülli külavanem alates 1998. aastast ning sellest ajast peale on Paul alati käinud kohaliku omavalitsuse koosolekutel nõu andmas, kuid ta pole kunagi pealetükkiv või dogmaatiline. Paul kirjutas vahemikus 2006–2021 kaks külakroonikat, luuletas teksti meie külahümnile ja toetas mind alati paljudes asjades. Loomulikult on meie ühine usk meid selles aidanud, kuid Paul ei käi peale nendele inimestele, kellel pole midagi pistmist usu ja kirikuga. Meie omavalitsusel oli suur au nimetada Paul esimeseks Sönnebülli aukodanikuks. Isegi 90-aastaselt oskab ta endiselt imelisel viisil oma tegemisi külaeluga siduda – alati koos Sieghildega, kes on suureks toeks. 

Johannes Steffen, pastor:

Alates 2006. aastast olen pastor Bargumi ja Breklumi koguduses ning sellest ajast alates vastutan ka Sönnebülli eest, kus Paul Gerhard von Hoerschelmann elab. Sellest ajast alates tunnen ka teda kui meie kogukonnatöö head sõpra ja toetajat. Kuigi ta reisis oma töö tõttu palju nii meie kiriku piirkonnas kui üle Saksamaa ja muidugi ka Eestis, ei kaotanud ta kunagi kontakti siinse kogudusega ning see igapäevane töö on talle endiselt väga südamelähedane. 

Algusaastatel, kui tema tervis oli veelgi paremas vormis, asendas ta mind tihti jumalateenistustel ja muudel üritustel, kui olin puhkusel või muul viisil ei saanud osaleda, ja isegi praegu on ta ikka veel abi ja nõuga käepärast. Eriti õnnelikuks teeb mind see, et ta toetab alati kirikut ja mind, kuid ei sekku kunagi ebameeldivalt, isegi kui ta teeks kindlasti palju asju teistmoodi ja tõenäoliselt paremini kui meie. Tal on haruldane anne leida tasakaal tegutsemise ja mittesekkumise vahel. Kogu tema elu läbib pühendunud, sügav ja kartmatu usk kolmainu Jumalasse ning ta kiirgab seda alati, ilma et ta oleks pealetükkiv või piirav. Seetõttu olen väga tänulik, et tema ja ta naine Sieghilde meie kirikus on, ning soovin talle Jumala jõu ja õnnistuse jätkumist!

Merike Schümers-Paas, pastor:

Töötasin aastatel 1995–1998 Paul Gerhard von Hoerschelmanni assistendina EELK Pastoraalseminari ülesehitamisel. Minu tööülesandeks oli ennekõike tõlkimine ja eestikeelne kommunikatsioon. Tõlkisin loenguid, seminare, koosolekuid, ettekandeid, õppematerjale ja vestlusi. 

Hoerschelmanni juhtimisstiil oli väga selge ja struktureeritud. Ükskõik kui palju tööd ka polnud ja kui kiire ka polnud, tööpäev kestis alati kl 9–18. Kell 18 kukkus pliiats ning siis läksime ja jõime kuskil ühe õlle. 

Meie tööpäevale andsid tooni päevapalvused. Tõlkisin selle liturgia ka eesti keelde. 

Sina peale läksime viimasel tööpäeval ja see juhtus kogemata. Aga nii see jäi. Oleme sellest ajast ka ikka aeg-ajalt kontaktis. Ta laulatas mind ja Michaeli (Michael Schümers on eesti koguduse õpetaja Saksamaal. – Toim.) 1999. aasta sügisel. Aeg-ajalt oleme tal ka külas käinud. Koroona tõttu on kahjuks ka see kontakt harvemaks jäänud. 

Sigrid Põld, Hageri koguduse liige:

Kui 2017. a sügisel Hageri kiriku 125. sünnipäeva tähistasime, avasime kiriku ees pingid kõige pikemalt Hageri kogudust teeninud vaimulikele, sh ka Konstantin Thomsonile – Paul Gerhard von Hoerschelmanni vanaisale. Tänaseks suhtlen aktiivselt Thomsoni kuue lapse järglastega. Neid kõiki rõõmustab, kui jagan pilte siinsetest sündmustest ning olen otsekui lüliks nende ja nende paradiisimaa Hageri vahel.

Olen tänulik, et Paul Gerhard saatis mulle koopia oma isa kirjutatud Thomsoni pereloost. Olen seda kasutanud mitmel pool, kaasa arvatud TÜs magistritööd kirjutades. See on hindamatu materjal, millele olen koguduse arhiivist palju lisa leidnud. 

Igal aastal käib keegi nende suurest suguvõsast ka Hageris. Milline rõõm on neil istuda esiisa Konstantin Thomsoni nimelisel pingil Hageri kiriku ees! Paar aastat tagasi käis siin Pauli noorem vend Werner, kes ütles, et oma 80. sünnipäevaks ei soovinud ta midagi muud, kui vaid reisi Hagerisse … Nii me siis istusime kiriku ees pingil, pilk torni suunas ning silmad märjad.

Mälestusi elus hoida on tähtis. Oleme Hageris selle pärandi eest väga tänulikud.