Eeskujud on antud

Laupäeval sai 25 aastat päevast, mil Eesti NSV Ülemnõukogu võttis vastu iseseisvusdeklaratsiooni ja astus suure sammu riikliku iseseisvuse poole. Kohustust lippe sel puhul heisata pole, ent meenutada seda päeva tasub siiski. Ükskõik kui palju me nõukogude võimu ei kiruks, oli Eesti toonases kõrgemas valitsusorganis ametis palju inimesi, kelle mõtetes olid eeskujuks hoopis teised inimesed, teised juhid, kui neilt ametlikult oodati. Kaugemale ajalukku vaadates kasvõi meie hariduselu üks alustalasid Bengt Gottfried Forselius, kellele samuti oli põhjust laupäeval mõelda, sest tema surmast sai 325 aastat.
See kõik on olnud, aga üldiselt ei ole kolmesaja aastaga võrreldes midagi muutunud. Või kahe tuhande aastaga, kui Petlemmas sündis poisslaps, kelle kuulutus muutis maailma ja kelle sõnumit on tänapäevalgi põhjust järgida. Kust me muidu ammutaks oma eluks vajalikud väärtused, kui mitte eelkäijailt, kes pühendanud oma elu teiste teenimisele. Äsja tähistatud isadepäeval tunnustas president kahe poja isa, pimedate hariduselu uurinud ja sellest mitu raamatut avaldanud pimedat ajaloodoktorit Aldo Kalsi, kes on suureks eeskujuks kõigile pimedatele, aga kellelt oleks palju õppida ka nägijatel.
Neid, kellest mõõtu võtta, on palju. Neid on nooremaid ja vanemaid nagu auväärne Helmut Mõtsnik, keda mul oli suur õnn möödunud nädalal külastada. Tema elujanu ja eluks seatud eesmärk lihtsalt panevad teda austama ja imetlema. Elavate eeskujude kõrval võib leida tähelepanuväärseid inimesi ka raamatutest. Siinkohal meenub mulle Aino Perviku loodud Kunksmoor. Kui noor ajakirjanik temalt küsis, kas ta nooruse saladust tunneb, ütles Kunksmoor: «Kui ma oma nooruse tagasi tooksin, kaotaksin ma sellega kõik elu jooksul kogutud tarkused ja kogemused. Olen parema meelega vana tark nõiamoor kui noor lollpea.»
Rita Puidet