EELK arengukava koostades tuleb keskenduda toimivatele lahendustele

Tänavu tähistab EELK 90 aasta möödumist kiriku iseseisvumisest. Viimase 10 aasta jooksul on kõne all olnud EELK probleemid ja tulevik, arengukavad ja strateegiad. Mitu töörühma on eri aegadel teinud tänuväärset, kuid siiani paljuski poolikut tööd, sest tehtut pole edasi arendatud või ellu viidud.

Loomulikult ei ole arengukava, erinevate valdkondade strateegiad ning arengukavade ja strateegiate elluviimise tegevuskavad üksi edu aluseks. Aga üksnes arengukava koostamise protsess peaks kirikuliikmeid ühendama ja suunama otsima lahendusi probleemidele, mis ohustavad kiriku püsimist.

Järjekordne kiriku probleeme, visioone ja suundumust kätkev raamdokument peab valmima kirikukogu sügiseseks istungjärguks. On tervitatav ja tänuväärne, et EELKs on neid, kes tunnevad muret meie kiriku hetkeolukorra ja tuleviku pärast ning usuvad, et nende läbi viib Looja oma tahet ellu.

Kuhjaga on põhjust mureks oleviku ja tuleviku pärast. Mitte ainult assessor Urmas Viilma 28. veebruaril Eesti Kirikus avaldatud juhtkirjas «Kirikust edujoobes riigis» viidatud üksikute karmide numbrite tõttu, kuigi ka need üksikud näited on alarmeerivad.

Ei tohi unustada, et 90 aastat on jumalariigi tähenduses väike aeg, aga teisalt on kirik ja inimesed üle poole sellest ajast tegutsenud tänasest võrreldamatult erinevas keskkonnas. Kas mõttelaad ja tegutsemine on jõudnud kohaneda muutunud keskkonnale vastavaks?

Probleemid ja visioon on ammu kirjas

EELK missioon on igikestev. Hetkeolukord, probleemid ja visioonid on kirjas ka mitmes varem koostatud dokumendis. Koostatud on isegi SWOT-analüüs, mis kirikule kui põhjendatult konservatiivsele ja alalhoidlikule organisatsioonile, ei ole olnud aegade jooksul iseloomulik. Mis on EELK tänased murettekitavad küsimused?

Minu hinnangul on EELKs praegu peamisteks probleemideks mõju ja autoriteedi tagasihoidlikkus ühiskonnas; vaimulike ja ilmikute vähene misjonitegevus; vaimulike keskendumine kirikusisestele, mitte ühiskondlikele probleemidele; karismaatiliste ja vitaal- sete vaimulike, kes tahavad, suudavad, viitsivad ja oskavad infoühiskonnas masse liigutada, suunata ja kaasata, vähesus; puudub karismaatiliste ja vitaalsete vaimulike järelkasv; vaimulikud ei pea oluliseks tegeleda koguduseliikmete hingehoiuga, kasvatada ja kaasata neid kirikuellu ning igapäevasesse misjonitöösse.

Paistab, et pigem oodatakse, et Looja saadab inimese kirikusse, selmet tegeleda teadliku sihikindla «hingepüüdmisega».

Puudub ühtsus juhtimistasandite vahel ning erinevatesse seltskondadesse kuuluvate vaimulike seas; kohati käituvad kiriku juhid nagu poliitikud rahvaga, eelistades mingeid kildkondlikke ning tihti ka isiklikke huve; materialistlik ellusuhtumine ja ülemvõimu ilmnemine EELK siseelus.

Kindlasti on EELKs palju väga pühendunud tublisid vaimulikke ja ilmikuid, kuid nende hääl, tegemised ja tulemused jäävad pigem teiste müra ja sahmerdamiste varju. Need ei ole ainsad, kuid on väga olulised lahendamist vajavad probleemid.

Kirikuõpetaja on hingekarjane

Looja on olnud minuga sünnist saati, kuid kiriku ja just Kuusalu koguduse juurde suunas ta mind pastor Eduard Salumäe kaudu. Eduard Salumäe ei pidanud paljuks tervitada 6–7aastast poisikest tänaval kättpidi ja näidata siirast huvi ning põhjalikke teadmisi minu ja minu lähedaste suhtes.

Tema oli hingekarjane, kes mitte ainult ei hoidnud kogudust karjasena koos, vaid ka tõi hingi kogudusse juurde. Kui palju on meil täna selliseid õpetajaid järele jäänud?! Inimene leiab tee Looja juurde Looja tahtel, kuid kindla koguduse juurde tuleb ja jääb või siis lahkub sealt kirikuõpetaja tõttu.

Järelikult peab arengukava esmalt keskenduma sellele, kuidas muuta luterlik kirik ja kirikuõpetaja tänapäeva ühiskonnas mõjukaks ja prestii˛ikaks. Kiriku mõju kasvu ühiskonnas ja ajatu kestvuse tagavad kaks tegurit.

Ennekõike karismaatiline, vitaalne ja intelligentne kirikuõpetaja. Õpetaja, kes suudab, tahab ja oskab inimesi kirikusse tuua, kogudust osadusena elama panna ning oma kogukonda kristlike väärtuste vaimus mõjutada. Teiseks küllaldased tulud liikme- ja tavaannetuste näol, kohaliku omavalitsuse ja riigieelarveline toetus.

Ohu märgid

Ida-Harju praostkonna sinodi ajal oli võimalik kuulata aruannet arengukava väljatöötamisest töörühma juhi Juhani Jaegeri esituses ja saada temalt ka vastuseid olulistele küsimustele.

Pärast kuuldud ausaid vastuseid süvenes veendumus, et arengukava töörühmal on tegemata veel kõige olulisem ehk näidata eeldused lahendamaks probleeme; hinnata oodatavate tulemuste saavutamiseks vajalike ressursside vajadus, nende olemasolu ja saadavus; näha ette võimalike lahenduste alternatiivid ja vältimatult vajalikud muudatused EELK organisatsioonis, töökorralduses ja rahastamises.

Arengukava töörühmal neid vastuseid 19. veebruari seisuga ei olnud, kuid vastused või vähemalt tee vastuste leidmiseks tuleb leida enne, kui arengukava kinnitamiseks esitada. See tee on vaevaline ja okkaline, sest täide viimata arengukavad ja strateegiad ning nende eiramine otsustajate poolt on paljudelt võtnud toetuse ning devalveerinud pikaajalise kavandamise tähendust. Paljuski on elatud üksnes usus ja lootuses, et Looja ise aitab meie kirikut.

Siiski ei ole vaimulikel ja ilmikutel võimalik eirata Kristuse käsku oma jüngritele: «Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud!» (Mt 28:19).

Praegune töörühm on üks järjekordsetest, kes kirjeldab meie kiriku häda ja viletsust, paneb kirja targad mõtted ja idüllilised visioonid helgest tulevikust. Arutu näib, et järjekordselt kirjeldatakse olukorda, loendatakse lahendamist vajavad probleemid ja pannakse kalli raha eest kirja visioon.

Töörühma töö tulemus peaks olema kasutatav ka veel aastal 2017, kuid kõik võib kardinaalselt muutuda juba järgmisel aastal. Jaegeri väitel ei tee arengukava koostajad koostööd teiste töörühmadega ega arvesta võimalikku mõju, mis tuleneb halduskomisjoni ja vaimulike teenistussuhteid käsitleva töörühma töö tulemustest. Järelikult on arengukava kehtivuse tegelik prognoositav aeg kõigest mõni kuu.

Arengukavas kirjapandu toob vältimatult kaasa kulude mahu hüppelise kasvu, kuid visiooni realiseerimise teostatavuse ja finantsanalüüsi ei ole tehtud ja praeguse seisuga ei ole pakutud tõsiseid lahendusi tulubaasi kasvuks.

On märke, et arengukava koostamise käigus ei arvestata olulisi põhjuse ja tagajärje seoseid, lähenemine ei ole süsteemne, terviklik ega igakülgne, ei järgita tegevuste loogilist järjestust ajas.

Sotsiaalse surve tõttu kirjutatakse Jaegeri väitel arengukavasse kindlasti sisse helged unistused, sh vaimulike elatustaseme kiire tõus, mis on küll vajalikud ja huvitavad, aga nende õnnestumise eeldusi ja võimaldavaid teid ette ei nähta ehk sisulisi töökindlaid reaalseid lahendusi ei pakuta.

Kõige selle taustaks on leviv ekslik ootus, et kiriku kinnisvaraprojektid Kiriku Varahalduse juhtimisel ja annetused toetusfondi vahendusel hakkavad nii palju raha sisse tooma, et liikmeannetusi ja annetusi ei ole vajagi. Seega justkui polekski vaja teha jõupingutusi liikmelisuse oluliseks pidevaks kasvatamiseks.

EELK on kirik – Jumala rahva osaduskond – mitte kinnisvarabüroo nimega EELK. Tulud kinnisvaralt, liikme- ja tavaannetustelt, kohalikust ja riigieelarvest peavad olema mõistlikus, kirikule kohases proportsioonis. Tahaks kogu hingest öelda: «Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mis nad teevad!» (Lk 23:34). Aga ei saa, sest viimase kuue aasta jooksul on kujunenud mulje, et otsustajad teavad, miks ja mida nad teevad või tegemata jätavad. Äkki see ongi Looja tahe?!

Olukord ei ole lootusetu

Hästi läbi mõeldud, tervikliku, igakülgse, loogiliselt koostatud ja realiseeritava arengukava kinnitamine kirikukogus ei tähenda vaikimisi seda, et ta ka täielikult või olulises osas ellu viidaks. Ometigi peab ta näitama kindlat teed tulevikku.

Peab näitama ka seda, mida meie täna veel ei tea, kuid mida peame teada saama ja kuidas me selle teadmiseni, mitte arvamuseni, jõuame. Arengukava koostajad peavad alustama tihedat sisulist koostööd teiste töörühmadega.

Konsistooriumi kohustus on tagada, et kirikukogule esitataks nii arengukava kui ka halduskomisjoni ja vaimulike teenistussuhteid käsitleva töörühma töö tulemused ühtse sisulise tervikpaketina. Kas see sünnib just sellel sügisel, polegi tähtis.

Alles siis saab kirikukogu hakata arengukava arutama ja selle kinnitamise üle otsustama, Looja ees puhta südametunnistusega ja liikmeskonna ees väärikust kaotamata. Täna on reaalne oht, et koostatava arengukava väärtus jääb mõõdetavaks üksnes tegijatele makstud rahas ja nende töörõõmus.

Reaalseks tagajärjeks võib olla, et EELK tegevus kirikuna raugeb ja ta muutub kinnisvara rahadel tegutsevaks elitaarseks klubiks. Selle patu oma hingele võtmist ei tohiks lubada ükski arengukava koostaja, heakskiitja, kinnitaja ega elluviimise tagaja.

Raivo Linnas, kirikukogu liige