Edasi anda Ülestõusnu elu …

Käesolev aasta on olnud pidustusterohke. Meil on nüüd uus ülemkarjane Urmas Viilma. Ametisse seati piiskopid Tiit Salumäe ja Joel Luhamets. Neljasaja aasta järel on Haapsalu taas piiskopilinn, piiskopiks Tiit. 25. mail seatakse oma teenimiskohas Tartus karjase ametisse piiskop Joel. Me tahame uskuda ja loota, et meie karjased suudavad innustada ja inspireerida oma kirikut. Lootuselapsed peame olema. Hoolimata sellest, et viimasel kirikukogul Pärnus tõdes peapiiskop Urmas, et kiriku liikmesannetajate hulk on jäänud juba alla 30 000.
Praegune aeg näib küsivat meie käest väga jõuliselt: kuidas me peame pühenduma? Kuidas me julgeme oma usku tunnistada selles pööraselt edasirühkivas maailmas? Maailmas, kus peaaegu kõik näib olevat olulisem ja tähtsam kui Jumal ja tema sõna. Tean, et lihtsaid vastuseid ei ole olemas. Eks tule siis vastust oodates senisest innukamalt küsida ja palvetada. Karjase roll on siin suur. Ülevaataja julgus minna Jumala sõbrana lõpuni, tegemata vesiseid kompromisse, annab jõudu ka teistele vaimulikele ja kiriku töötegijatele. Innustab kõiki kirikuliikmeid oma usku julgemalt praktiseerima ja vastutust võtma.
Kirik on vaimne suurus. On Kristuse ihu. Sellepärast oleme meie, vaimulikud, kutsutud ja seatud, mitte aga tööle võetud ja registrisse kantud. Jumalariigi tööd ei saa mõõta samade mõõdikutega, nagu seda on võimalik teha muudes ametites. Seepärast peame eriti hoiduma kiusatusest kõike administreerida ja numbritesse kenasti kokku pakkida.
Palju on räägitud, et inimene on kaasaegses ühiskonnas üksik ja elab ilma suurema eesmärgita. Inimene on eeskätt tööjõud ja statistiline ühik. Viimased kaks sajandit võimutsenud «humanism» pole siin suutnud teha peamist: anda inimese elule sügavam tähendus ja toetada tema kasvamist seesmise inimese poolest.
Jumala silmist kaotanud inimene on segaduses ja hirmul. Karl Jaspers on öelnud: «Olles paratamatult seotud oma lähemate eesmärkidega, ei jää inimesel mahti heita pilku elule tervikuna. Kui inimese mõõdupuuks on tema keskmine tööjõudlus, ei ole üksikisikul eraldi võetuna enam mingit tähtsust. Keegi pole asendamatu. Sellisena, nagu ta oli, on ta midagi üldist, mitte tema ise. Selleks eluks on määratud inimesed, kes ei tahagi olla nemad ise; nemad on eelistatud. Näib, et maailm peab sattuma keskpäraste inimeste kätesse, saatuseta, tasemeta ja tõelise inimlikkuseta inimeste kätte.»
Jeesus tuli, et taastada inimese väärikus. Orjast peab saama Jumala sõber. Hundimoraal peab asenduma armastuse seadusega. Iga inimene on terve maailm ja väärt sellepärast, et karjane «jätab 99 maha» ja läheb otsima seda üht, seda kadunut.
Mõeldes vastloodud vaimuliku ameti komisjoni tulevasele tööle, tuleb minu arvates eespool kirjeldatud vaimset olukorda tõsiselt võtta. Jah, meil on üha raskem kõnetada suurt hulka inimesi. Jah, missale jõuab paljudes paikades üksnes pisuke seltskond ustavaid, kuid seda enam tõuseb inimestega tehtava individuaalse töö tähtsus ja kvaliteet.
Eelmisel nädalal anti teada, et töö rügamise poolest oleme kindlalt Euroopa esimese viie hulgas. Teame, et samamoodi oleme «juhtival positsioonil» lahutuste, suitsiidide ja halva tervise poolest. Kristlaste hulk on väike ega näi kasvavat. Ometigi ühines ka eelmisel aastal kirikuga ligi 2000 uut koguduseliiget. 2000 uut Jumala sõpra. Neid kõiki tuleb toita ja kindlamini Viinapuu külge pookida.
Vend Roger, kes võeti meie hulgast 10 aastat tagasi, on kirjutanud midagi, mis eriti vaimulikele mõeldes tuletab meelde tähtsaimat: «Meenuta endale seda evangeeliumi siirast tõelisust: sa juhatad Kristuseni eelkõige läbi iseenda elu. Põhjatu omakasupüüdmatusega ja iseennast tagaplaanile seades annad sa edasi Ülestõusnu elu.»

 

 

 

 
 
Urmas Nagel,
EELK vaimulike konverentsi juhatuse esimees