Ecclesia legens

Kõik, kes kas või pisut on teoloogiat õppinud, teavad, et on olemas notae ecclesiae ehk kiriku tunnused. Mõte on selles, et kui kirikul on need olemas, siis on tegu kirikuga. Neist peamised on loetletud juba Nikaia usutunnistuses: kirik on «üksainus, püha, kristlik ja apostlik». Lisame siia kindlasti juurde Jumala sõna ja pühad sakramendid.
Tahaksin omalt poolt lisada veel ühe tunnuse (ma muidugi ei tea, mitmes EELK kirikukogu selle ametlikuks kuulutab): ecclesia legens – lugev kirik. Ilmselt kirik ise päris otseselt lugejaks hakata ei saa, lugema peavad ikka tema liikmed. Piiskopid ja preestrid, juhatuse liikmed ja jutlustajad. Kõik kiriku liikmed on kutsutud lugema ja loetu üle mõtlema, süvenema ja läbi tunnetama, omaks võtma ja arusaadut rakendama. Seda eelkõige põhjusel, et oleme suuresti need, mida loeme või täpsemini, millel laseme ennast lugeda.
Kuigi kolmesed jaotused on kõige paremad, näib mulle siiski, et lugemise kui kiriku tunnuse põhjal võiks EELK siiski neljaks jaotada. Neist esimese rühma moodustavad need – ja sellest on väga kahju –, kes nagu ei loekski midagi. Kui, siis ehk ainult ajalehti. Kui selline lugemissoole sulgus on põhjustatud ületööst ja väsimusest, siis on see veel kuidagi mõistetav. Kuid kui mõni arvab, et mis mul siin enam lugeda, kuna teoloogia stuudium on seljataga või kõik niikuinii selge, siis on mureks tõsist põhjust. Kui hakkame pimedust valguseks pidama, kui suur on siis pimedus?
Nüüd jõuame rühmadeni, kes on päris innukad lugejad, aga arusaadavalt on nende lugemismaterjalis erinevused. Tahtmata olla surmtõsine, eristaksin esmalt rühma, kelle meelisliteratuuriks on üks võrdlemisi omalaadne tekst. See tekst ei koosne tähtedes ja sõnadest, vaid numbritest ja arvudest.
Tegu on siis nendega, kelle tüvitekstiks on eelarve, olgu see pere, koguduse või terve kiriku oma. Kindlasti vajame sedagi oma lugemislauale, kuid vahel tahaks elada ka selles, mida peapiiskop Jaan Kiivit noorem armastas nimetada pühaks muretuseks. Jeesuselgi oleks selle kohta palju ütlemist – kui asjad väga rasked, siis saadab ta meid järve äärde ning kala suus on hõbemünt, millest peaks meile jätkuma.
Järgmise lugejate rühma moodustavad need, keda huvitavad arengud ja strateegiad, visioonid ja eesmärgid. Küllap taipasime juba, et selle rühma meie kirikus sisustavad need, kes leiavad hingekosutust kõikvõimalikest arengukavadest. Andke nüüd mulle andeks mu otsekohesus – minu arvates arengukava on kõige küsitavama väärtusega kirjanduslik žanr, mida inimkond oma arengu vältel on välja mõelnud.
Ma ei ütle sõnagi selle vastu, et olukorra väljaselgitamine, analüüsimine ja sihtide seadmine on tuleviku planeerimisel olulised, kuid reaalsustaju võiks säilida. Mis mõte on kõlavatel sõnadel ja suurtel plaanidel, kui raha ei ole?
Napib ka arusaamist, et oleme kirik, ning ühisest tahtest eesmärgi saavutamiseks. Kes ei jaga mu vaadet, sellel soovitaksin otsida välja nt EELK arengukava ning analüüsida praegust seisu seatud visiooni ja strateegiliste eesmärkide ning alaeesmärkide valguses. Võib-olla tasuks isegi küsida, kas arengukava oma pragmaatilis-psühholoogilis-majanduslike eeldustega fenomenina on üldse lõpuni sobitatav religioosse süsteemi eripäradega.
Ja viimaks viimane rühm. Need on siis need, kes meie seast pole unustanud päris raamatuid, nii toeloogilisi kui ilukirjanduslikke ning loomulikult raamatute raamatut Piiblit. Usun, et seegi rühm on meil olemas ning sugugi mitte väiksearvuline. Püüan ka enda lugemisdistsipliini üleval hoida, kuid tunnen, et tegelikult võiks ja peaks palju sagedamini raamatu kätte võtma.
Sellelt pinnalt on täiesti mõistetavad omaaegsed nn edasitöötamise aruanded vaimulikele, kus pidi kirja panema läbiloetud raamatud. Ehk ka Evald Saag tabas märki, kui ta ütles, et vaimulikule makstaksegi palka Piibli lugemise eest.

 

 

 

 
Ove Sander,
assessor