Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Düstoopiline poliitika erakordsete võimaluste ajal

/ Autor: / Rubriik: Kolumn / Number:  /

Kristjan Luhamets

Kui mõelda sellele, mis ja kuidas on meile täna võimalik (lugeda, kuulata, pealt vaadata, osaleda, teada, suhelda, luua, tarbida, süüa, küpsetada, nautida, ehitada jne), peab tõdema, et ajad on meil erakordsed. Seniolematul moel ja suuremas mahus on võimalik teha mitte ainult head ja neutraalset, vaid ka halba.
Nii kirjutab Nassim Nicholas Taleb oma sel aastal ilmunud raamatus „Skin in the Game“ (’nahk mängus’ või ’nahk turul’, lk 11): „Me oleme alati hullusi teinud, ent varasematel aegadel pole meil maailma hävitamiseks olnud piisavalt oskusi. Nüüd oleme ka selleks suutelised.“ Võimalused on erakordsed ja seniolematud.
Alates 2016. aastast, mil Donald Trump valiti Ameerika Ühendriikide presidendiks ja britid otsustasid referendumil (Brexit) astuda välja Euroopa Liidust, räägitakse „tõejärgsest ajastust“ ja „tõejärgsest poliitikast“ ning populismi tõusust sisuliselt kõikjal maailma poliitikas. Iseenesest pole ei populism ega „tõe“ kujundamine vastavalt eesmärgile või vajadusele poliitikas midagi uut. Presidendiks kandideerinud Barack Obama kohta väideti, et ta on muslim, omal ajal väideti Abraham Lincolni kohta, et ta põlvneb mustanahalisest ning Franklin Delano Roosevelti süüdistati kommunismis.
Ka populismi – kui selle üldisteks põhitunnusteks pidada poliitilise eliidi vastandamist lihtrahvale, lihtrahva eestkõnelemist ja meelsuste väljendamist – on esinenud poliitika ajaloos järjepidevalt. Populism ja tõejärgsus on võimendunud viimastel aastatel mitte ainult poliitikas, vaid ka elu ja ühiskonna mõtestamises üldiselt ning seda eelkõige tänu muutustele kommunikatsioonivahendites.
Täna oleme olukorras, kus valijad peaksid oskama populistlikku retoorikat ja taktikat ära tunda, ent poliitikud peaksid oskama mõlemaid efektiivselt kasutada (vt Ivo Rulli käsiraamatut „Populismist“, milles kõige edukamad poliitikud – Edgar Savisaar, Indrek Tarand, Andrus Ansip – on samaaegselt ka enim näideteks sellest, kuidas nad populismi on kasutanud).
Seda, et populism on kujunenud üleüldiseks poliitika mõtestamisviisiks ja -oskuseks, tõendab ka Chantal Mouffe selle aasta juulis ilmunud raamat „For a Left Populism“ („Vasakpopulismi eest“), milles ta selgitab vasakpoolse ideoloogia nõrkust kahel moel: vasakpoolsed on jätnud unarusse majandusliku õigluse küsimuse ning ei ole kasutanud ära populismi potentsiaali (mida parempoolsed ära on kasutanud). Olgu sotsiaaldemokraadid, EKRE, rohelised või Vabaerakond, see, kes on poliitikas edukas, peab olema võimekas ka populismis.
Ent suures pildis on veel üks tahk, mida tuleb tähele panna. George Orwelli „1984“ on viimastel aastatel olnud Amazonis 100 enim müüdud raamatu seas. Ehkki viimasest vähem, on oluliselt tõusnud ka teiste düstoopiliste raamatute läbimüük (nt Aldous Huxley „Hea uus ilm“, mis esmakordselt ilmus 1932).
Düstoopilised raamatud räägivad sellest, kuidas rohkemate (tehnoloogiliste) võimalikkuste tulemusena saab inimesi juhtida ja korraldada nii, et tulemuseks ei ole mitte selline hea maailm (eutoopia), kus on kõrvaldatud kõik reaalelulised hälbed nagu Thomas Moruse „Utoopias“ või Francis Baconi „Uues Atlasises“, vaid kus näiliselt efektiivsema ja mõjusama inimühiskonna korraldamine toob kaasa negatiivsed tulemused või kaasnähtused.
Ray Bradbury 1953. aastal ilmunud raamat „451⁰ Fahrenheiti“ räägib nt ühiskonnast, kus raamatute lugemine on keelatud (igaüks võib ise mõelda, miks raamatuid mittelugevad inimesed on lugejatest kergemini hallatavad). Huxley „Hea uus ilm“ kujutab ette ühiskonda, milles tehnoloogiliste ja meditsiiniliste arengute varal juhitakse inimesi eelkõige naudingute ja mõnuainete teel, nii et inimesed on mitte ainult sellise juhtimisega nõus, vaid neid juhitaksegi nende endi tahtmiste toel.
Orwelli „1984“ läbimüük kasvas kuuekordseks vahetult pärast Edward Snowdeni Wikileaksi skandaali (aastal 2013) mitte sellepärast, et raamat oleks muutunud kirjanduslikult väärtuslikumaks, vaid kuna paljud lugejad uskusid, et raamat kirjeldab midagi, mis aitab Snowdeni juhtumit mõista.
Rohkem kui pool sajandit tagasi kirjutatud düstoopiline kirjandus, milles omal ajal autorid kujutasid ette seda, mida tehnoloogiliselt arenenumates oludes inimestega teha saab (nt et terve sein on üks suur ekraan, kust edastatakse sõnumeid või et kusagil mingi hääl kogu aeg räägib). Nüüd on see kirjandus muutunud ühtäkki oluliseks mitte ulmelise kirjandusena, vaid meediumina, mis aitab mõista ühiskondlikku reaalsust ja poliitilist retoorikat. Seejuures populaarsust pole kasvatanud mitte ainult „1984“, vaid kirjanduslik žanr tervikuna.
Kilp,Alar2015

 

 

 
 

Alar Kilp,
kolumnist