Distantsõppelt tagasi kooli või edasi koduõppele

Et inimesed üksteisest mitmel viisil erinevad ning et see erinevus üldpilti tihtilugu rikastab, pole meie ajal sugugi saladus. Ollakse erinevate huvide, annete ja kalduvustega, maitsest kõnelemata. Mõni armastab rutiini, teine vaheldust; mõni on tegusam hommiku-, mõni teine jällegi õhtupoole päevast jne.

Kõigele sellele on tähelepanu juhitud ka hariduse vallas, kus nüüd, eriolukorrast tingitud suurte ümberkorralduste käigus on mõnelgi õppuril ja lapsevanemal olnud omajagu peamurdmist ja vaeva. Samas on aga neidki, kes enda jaoks on avastanud iseseisva õppimise võlu ega kipu sugugi nii varmalt tagasi pöörduma viiruseohueelse asjade korralduse juurde.

Möödunud nädala neljapäevases veebisaates „Taevas tuleb appi!“, mida huvilistel EELK võrgukanalitest veel nüüdki vaadata on võimalik, kõneldi meie luterlike koolide toimetulekust eriolukorra tingimustes. 

Üldiselt klapib kõneldu sellega, mida on kuulda olnud ka n-ö ilmalikest koolidest, ehkki ilmselt on Tallinna Toomkooli, Kaarli kooli, Tartu luterliku Peetri kooli ja Põlva Jakobi kooli eeliseks nende suhtelisest väiksusest tulenev suurem paindlikkus suurte linnakoolidega võrreldes.

Kõneks tulid ka kodu- ja distantsõppe erinevused. Neid mõisteid kiputakse minu kogemuses omavahel tihtilugu segi ajama või sünonüümideks pidama, kuid ometi on tegu võrdlemisi erinevate asjadega. Nagu Tartu luterliku Peetri kooli õppejuht Triin Käpp saates selgitas, seisneb ehk kõige silmatorkavam erinevus mitte selles, mäherduses geograafilises punktis õppetöö toimub, vaid selles, kellel lasub suurem vastutus õpitulemuste saavutamise eest. 

Distantsõppe puhul toimub koolitöö küll füüsiliselt koolimajast ja klassiruumidest, aga ka õpetajast ja klassikaaslastest lahus, protsessi peamiseks juhtijaks ja õpetajaks on aga ometi see, kelle ametinimetuski nõnda osutab: õpetaja. „Seda oleme ka oma lastevanematele rõhutanud: kui te ei tea vastuseid või ei oska õpetada, siis see ei olegi teie kohustus, vaid see on õpetaja kohustus ka praegu, distantsilt,“ kõneles õp Käpp.

Koduõppe puhul, iseäranis kui see tee valitakse pere enda soovil, on vanema vastutus märksa suurem. Ka distants­õppe puhul on lapsevanemal mõistagi vaja hoolitseda selle eest, et ta laps hommikuti arukal ajal virguks ning tarvilike toimetustega tegeleks, koduõppe puhul aga lisandub sellele ka suurem roll õppeprotsessi juhtimisel.

Olles ise möödunud aastatuhande lõpul kogenud nii distants- kui ka koduõpet õpilase, ja nüüd juba mitmendat aastat koduõpet ka lapsevanema rollis, söandan julgustada seda õppevormi lähemalt uurima kõiki neid peresid, kes distants­õppel olles on avastanud, et rohkem vabadust ja iseseisvust sobivad nende loomuse ja võimalustega üllatavalt hästi.

Eestis on lapsevanemal õigus omal soovil oma laps koduõppele jätta. SA Innove õppekavaveebist on igaühel võimalik järele vaadata, millised õpiväljundid on lastel üldhariduskooli erinevatel astmetel vaja saavutada. Veel pisut netiavarusi uurides selgub, et õppetööks sobivaid materjale on lisaks paberõpikutele-töövihikutele ka internetis aina suuremal hulgal vabalt leida.

Ehk hakkab mõnelgi riiklikus õppekavas kirjeldatud õpiväljunditega tutvudes tööle ka kujutlusvõime, manades esile ideid sellest, mil moel ühe tööga mitme aine eesmärke haugata saaks. Nii näiteks pole kogenud koduõppijale uudiseks olukord, kus võõrkeelse ajalooteemalise raamatu lugemise järel kirjutatud arutlus või essee kõigis kolmes aines „punkte“ annab. Kui see kirjutatu veel kenasti raamatukeseks või brošüüriks kujundada, võib kunstiõpetuseski tulemuse kirja saada. Kõige selle juures õpitakse veel loovust, ajaplaneerimist ja palju muud toredat.

Mõistagi ei ole koduõpe üksnes lust ja lillepidu. Vähemalt mitte enamikule peredest. On palju n-ö stampvastuväiteid, millele leidub siiski kergesti neid hirme või eelarvamusi ümberlükkavaid vastuseid. 

Üht-teist on kogutud MTÜ Eesti Koduõppe Keskus kodulehele, muist ka näiteks Tartu luterliku Peetri kooli kodulehele. Viimati nimetatu (koos sõsarkooli, Põlva Jakobi kooliga) pakub koduõpet lausa toetatud õppesuunana – sealsed koordinaatorid on valmis aitama isikliku õppekava ja õpimapi koostamisel, peavad oma kooli koduõppuritega regulaarseid arenguvestlusi ja pakuvad peredele muudki vajaminevat tuge.

On lapsi, kes vajavad enda ümber stimuleerivat suminat ja kollektiivi. Neile koduõpe vist väga ei sobi. Neile aga, kes end pigem ise rahulikult süvenedes hästi tunnevad, julgen koduõppe võimalustega lähemalt tutvuse tegemist soovitada küll. Ehk annab praegune eriolukord just selle sobiva müksu uute hariduslike marjamaade avastamiseks.

 

 

 

 

Toomas Nigola,

kolumnist