Diakoonia on üks meie usu põhiküsimusi

Kuigi EELK Diakooniakeskuse tegevus on alates 31. detsembrist 2003 lõpetatud, ei lõpe kunagi kiriku diakooniatöö. Eestisse diakooniatööd arendama on kutsutud Soome luterliku kiriku teoloogiamagister Aarno Lahtinen.
«Kõigepealt on vaja saada ülevaade hetkeolukorrast ja seada uued sihid,» on alates 2. jaanuarist konsistooriumis diakoonia arenguprojekti juhina töötav Aarno Lahtinen veendunud. Projekti finantseerivad Soome Misjoniselts ja Soome Kiriku Välisabi.
Panustada võimalikule
Aarno Lahtinen on arvamusel, et Eesti riigi taassünnist alates tehtud diakooniatööst on palju tuleviku jaoks õppida. Palju väärtuslikku tööd on tehtud nii kogudustes ja praostkondades kui ka allasutustes ja kohalikes organisatsioonides.
Aga aeg ja olud on sellest ajast, kui üle kümne aasta tagasi EELKs hoolekandega tegelema hakati, lihtsalt muutunud. On asju, mida ei saa jätkata vana moodi, mis ei ole enam elujõulised. «Peame mõtlema mitte niivõrd võimatule, kui just võimalikule. Ja oluline on, et tulevikku ei saa planeerida välisabile, vaid tuleb otsida kohalikke tuluallikaid,» lausub Aarno Lahtinen.
Hindab tehtut
Omal ajal tehtust hindab projektijuht Lahtinen eriti diakooniakeskuses tehtud koolitusi, teine hea tulemus on Tallinna diakooniahaigla. Samuti ei tohi unustada seda mitmekülgset diakoonilis-ühiskondlikku tööd ning koolitust, mida on organiseerinud Kriminaaltöö Keskus.
«Peame kõigest midagi õppima ja kasutama saadud kogemust koos värskete mõtetega tuleviku diakoonia ehitusmaterjaliks. Tähtis oleks leida erinevate diakoonia vormide vahel sünergia, et võimalikult hästi kasutada olemasolevaid ressursse ja võimalusi. Struktuuriküsimused on omaette ja need peavad teenima tegelikku tööd ja valitud eesmärke,» on Lahtinen veendunud. Kõigepealt peab olema selge, mida tahetakse, mis on tulevikuvisioon. «Loodan, et aasta pärast on meil pilt selgem ja põhijooned juba paigas,» lisab ta.
Diakoonilised prillid
Muidugi ei seisa sel ajal tegelik diakooniatöö. Aga kui otsitakse lahendusi, mis puudutavad diakoonia arengut 10 või 20 aasta perspektiivis, siis peavad tehtavad otsused tuginema põhjalikule analüüsile. Eesmärgiks on kaasa haarata võimalikult palju diakooniatöötajaid ja kasutada nende kogemusi ning teadmisi uusi eesmärke püstitades, samuti on tähtis analüüsida ühiskonda ja leida diakooniatööle oma koht.
«Pikemas perspektiivis hõlmab see töö aastaid, võib-olla alles kümne aasta pärast saame näha tegelikke tulemusi. Tähtis on otsida oma teed, analüüsida häid ja halbu kogemusi. Küsimus ei ole mitte praktilises töös, vaid ka selles, mida üldse tähendab diakoonia, kuidas seda mõistetakse,» lausub arenguprojekti juht.
Mis siis on diakoonia? «Diakoonia puhul ei ole küsimus mingist ühest töövaldkonnast, mitte ainult heategevusest, vaid see on üks meie usu põhiküsimusi. See on osa kiriku iseloomust ja kristlikust elust. See on oskus vaadata maailma diakooniliste prillide läbi,» selgitab Lahtinen.
Saada tunnustatud
Kuidas jõuavad diakooniatöö uued suunad koguduseni? «Kogudustes tegeleb palju inimesi diakooniatööga. Üheks sihiks peaks kindlasti olema see, et need üksikud tublid koguduseinimesed tunnetaksid ennast suure kirikutöö osana ja saaksid toetust ja tunnustust. Kas likvideeritud diakooniaasutuste asemele soovitakse asutada uusi, näitab tulevik.
Minu arusaam on, et kui EELKs soovitakse säilitada kõrgetasemeline professionaalne diakooniatöö, mida üksikul kogudusel ei ole võimalik saavutada; kui tahetakse püsida kursis Euroopa Liidu finantseeritavate diakooniliste projektidega või tahetakse kasutada rahvusvaheliste diakooniavõrgustike poolt pakutavaid võimalusi, siis on tulevikus mingisuguse asutuse loomine vajalik.»
Elab Tallinnas
Aarno Lahtinen räägib soravat eesti keelt, tema sõnavara ja keelekasutus annab silmad ette nii mõnelegi põliseestlasele. Küsimusele, kus ta kodu Soomes on, vastab ta lihtsalt: «Mul ei ole kodu Soomes, ma elan Tallinnas.»
Huvitav oleks teada, kust huvi Eesti vastu alguse sai? «Esimest korda käisin Eestis 1981. aastal, hiljem olen siin pidevalt käinud. Esimesed kontaktid olid sõprade kaudu Oleviste kiriku liikmetega. Olin huvitatud ususelust Nõukogude Liidus. Olen hariduselt teoloogiamagister. Minu magistritöö oli NLiidu usupoliitikast. Eestiga olid mul kogu aeg tihedad sidemed.
1989. aastal, kui Eesti suhted välismaailmaga vabamaks läksid ja kirikute vahel sai suhteid arendada, alustas Soome Kiriku Välisabi nn Balti-Ingeri projekti. Sama aasta sügisel liitusin selle tööga mina. Töötasin Soome Kiriku Välisabis viimased 14 aastat ja vastutasin koostöö eest EELKga.
Nii pikka aega ühel kohal olnuna tekkis mõte töötada vahepeal kuskil välismaal, et sellest kogemusest midagi õppida. Eesti suhtes oli huvi eelkõige seetõttu, et olen siin nii palju käinud, ent ometi mitte elanud. Kui EELKst küsiti, kas oleksin huvitatud selle töö peale tulema, siis minu otsus Eestisse kolida tuli üsna ruttu. Ehkki tulin siia inimesi ning olukorda teades ja tundes, pean palju veel õppima. Elada siin on midagi muud kui külas käia, see on selge.»
Kui kauaks Aarno Lahtinenist Eesti elanik saab, ta veel päris täpselt ei tea. Hetkel räägib ta paarist aastast. Kõigepealt tuleb sügisel tehtud tööst vahekokkuvõte teha ja siis saab järgmisi sihte seada.
Tiiu Pikkur

Aarno Lahtinen
Sündinud 1. juulil 1958 Lahtis. Keskkooli lõpetas 1978. a Lahtis.
Ajateenijana sõjaväes 1978–1979 Lahtis.
Lahti linna teenistuses lastekodus ning puuetega laste koolis 1979–1981.
1981–1988 Helsingi ülikooli usuteaduskonnas; mag theol.
Töötas õpingute vaheaegadel Lahti Joutjärvi koguduses noorsootöö abilisena, teoloogina.
1988–1989 töötas Helsingi ülikooli usuteaduskonnas.
1989– tänaseni Soome Kiriku Välisabis, vastutanud koostöö eest EELKga, Euroopa töö koordinaator (ametipuhkusel sellelt kohalt alates 1.1.2004 Eestis töötamiseks).
Osalenud EELK haridusnõukogu, Diakooniakeskuse nõukogu ning palga- ja
pensionitoetuskassa nõukogu tegevuses Soome Kiriku Välisabi esindajana.
Toimetanud ja kirjutanud koos Teuvo Laitila ja teistega raamatu «Usko,
toivo ja vallankumous – kristinusko ja kirkot Neuvostoliitossa» (1990) (Usk, lootus ja revolutsioon – ristiusk ja kirikud Nõukogude Liidus – toim).