Debatti ei tohi pidamata jätta

Eelmisel nädalal teatas Siim Kallas, et soovib kandideerida Eesti Vabariigi presidendiks. Ta ei ole küll veel Reformierakonna ametlik kandidaat, kuid kindlasti ei ole Kallase samm ka kogenud poliitiku ühemehesoolo. Fakt on see, et üks inimene, kes soovib ja on valmis ka presidendi ametisse asuma, on meil teada.
Mind panid mõtlema sellele teatele meedias järgnenud kommentaarid: teistel kandidaatidel on nüüd aega väljatulekuga, neil pole kiiret, Kallas üllatas ja las olla piltlikult öeldes üksi sõdur võitlusväljal.
Minu arvates täiesti väär lähenemine. Vastupidi. Tahaks teada ka teisi kandidaate ja erakonnad peaksid oma kandidaadid varakult teatavaks tegema. Presidendi valimine on parlamendi või kui riigikogu selle tööga hakkama ei saa, siis valijameeste otsustada. Kindlasti oleks õige ja hea, kui valimisele eelneks põhjalik debatt ning rahvas (kes presidenti otse ju ei vali) saaks kandidaate sõeluda ning valikuprotsessist osa.
Kuigi aeg-ajalt kostab õhkamist, et presidendil võiks rohkem võimu ja volitusi olla, on Eesti parlamentaarne riik ning see süsteem on ennast õigustanud. Siiski on president meie rahva ja riigi jaoks väga oluline institutsioon. Presidendi moraalne võim ning tema sõna jõud on see, mis on tihti tugevamgi veel kui mõni käsk või korraldus. Me ootame presidendi uusaastakõnet, tema kõnet vabariigi aastapäeval. Oleme harjunud, et need on nagu majakad, mis näitavad suunda, kuidas edasi liikuda.
Selles mõttes on oluline, et presidendikandidaadid panevad end debattides proovile, et saaksime näha ja kuulda, kellega meil üldse tegemist on. Praegu jääb natuke selline mulje, et võimalikud teised kandidaadid justkui kardavad Siim Kallast ning väitlust temaga.
Parlamendi või valijameeste vastutus on väga suur. Nad peavad valima meile väga hea presidendi. Debatid aitaksid ka neil oma valikut teha. Kindlasti on üheks indikaatoriks rahva toetus ühele või teisele kandidaadile, mida arvamusuuringutega mõõdetakse.
Kuid veelgi olulisem on, et president oma tööga hästi hakkama saaks. Et ta oleks asjatundlik ja usaldusväärne Eesti esindaja keerulistel aegadel rahvusvahelisel areenil ning samavõrra kogenud ka sisepoliitikas. Meie keerulistel aegadel on olulised mõlemad pooled.
Paraku on praegu situatsioon, kus mitme Ida-Euroopa riigi juhid on viisakalt öeldes keerulised inimesed populistlike agendadega ja see seab väikeriigi Eesti riigipea ette veelgi keerulisemad ülesanded: Eesti peab jätkuvalt olema usaldusväärne partner rahvusvahelistes organisatsioonides.
Meil jääb vajaka sisulistest aruteludest ja ka suhtlemisest poliitiliste partnerite vahel. Päris mitme teemaga oleme ummikus, mitmel teemal ehitatakse üles uut ja ebavajalikku vastasseisu (haldusreform näiteks). Presidendi valimine laiema ühiskondliku debati valguses tooks rahvast rohkem poliitika juurde, sest kindlasti saaks läbi räägitud ja vaieldud paljud olulised teemad, mis meile rahvana korda lähevad.
Just uus riigipea peaks olema see, kes keerulisi ja isegi ummikusse jooksnud teemasid aitab uuesti avada ning osalisi (kes isegi ei väitle!) ühe laua taha toob. Praegusel presidendil pole selleks paraku enam eriti aega. Toomas Hendrik Ilves on juba hakanud lahkumisvisiite tegema.
Loodetavasti presidendidebatid ikka tulevad. Soovin nende käigus kandidaatidelt küsida, kuidas nad mõtestavad Eesti kuulumist kristlikku kultuuri ja mida kavatsevad teha selle kultuuri tugevdamiseks.
Ajad on ärevad, üle Euroopa käivad erinevad tormid: rändekriis, terrorism, majanduslik ebakindlus. Me oleksime palju tugevamad, oskaksime keeruliste olukordadega paremini toime tulla ja ka enda kohta selgema sõnumi maailma saata, kui tunnistaksime tõsiasja, et Eesti on kristlik maa. See on meie tugevus. Ja selle üle tuleb uhke olla. Kui me kangelaslikult oma kristlikke juuri ja väärtusi eitame, siis kes me oleme?
Peapiiskop Urmas Viilma arendas hiljutises intervjuus Postimehele sel teemal umbes järgmist mõttekäiku, mida jagan täielikult. Kui me sellele küsimusele vastame, et eestlased on ateistid, siis see on sõnum mõnele teisele kultuurile ja ka religioonile: tulge ja täitke see konfessionaalne vaakum. Kindlasti me ei taha seda, kui hästi järele mõtleme.

 

 

 

 

Urmas Klaas,
Eesti Kiriku kolumnist