Avo Üprus loob inimlike inimeste inimlikku ühiskonda

Avo Üprus vaatab mulle teiselt poolt lauda pruunide silmadega vastu, naeruvõru suu ümber. Kuigi talle meeldib alati nalja visata, olen kogenud tema olemuse sügavust ja ausust.

Pühendunud teenija
Küsin Avolt, mida ta inimeste juures esimesena näeb. «Alati kahjuks ei leia, aga see, mida otsin, on kirg, pühendumus ja ausus nii hingelises kui usulises tähenduses. Siis on lust neid inimesi teenida ja nendega olla. Kui seda ei ole, algab üks ebameeldivus.» Ja lisab, et sageli kasutatakse tema ressurssi halvas mõttes ära.
Seda juhtub kõigi inimestega töötavate inimestega. «Psühholoog müübki oma ärakasutatavust, mingil moel kingib ka vaimulik hingehoidlikes vestlustes iseennast. Tarkuse tunnus on ära tunda, kust hakkab ärakasutamine,» ütleb Avo.
Lugusid võiks Avo palju pajatada, näitena toob ta vangis istunud aidsihaige noormehe ema, sõltuvusprobleemidega Anastassia, kelle eest Avo on hoolitsenud nii materiaalselt kui ka hingeliselt tosin aastat. Kui Avo öelnud, et tal on tema jaoks aega 42 minutit, sest tööd on veel muudki, öelnud purjus naine solvunult: «Ja tebe ne rabota, ja tšelovek.» Kui kaua on liiga kaua?
Anastassiaga tegelemise kasutegur on see, et naine on elus, tema pojal on naine ja laps ja nende suhe püsib. «Imelist paranemist sõltuvusest ei ole, aga selles peres palvetatakse. Nad ei ole jõudnud suitsiidini, ei ole ära külmunud. Kraavist ja kodutusest on jõutud toetatud eluni. Olen käitunud, nagu oleks see minu vastutada,» ütleb Avo.
Üle 20 aasta on Avo pidanud vaimuliku ametit, ta teenib Peeteli ja rajab Harkujärve kogudust, suunab vanglast vabanenute programmi, on Eesti Kirikute Nõukogu arendusjuht ning konsistooriumi diakooniatalituse juht. Ta kinnitab, et teistmoodi elada ei saa. «Olen näinud hukkumas inimesi, kellega on katkenud hingehoidlik ja toetav suhe.» Õige sõna nende inimeste hulga määramiseks on mitmete ja paljude vahel.
Praegu osaleb Avo ka siseministeeriumi juurde loodud töögrupis, mille eesmärgiks on vähendada narkosõltuvusega kaasnevaid kahjusid ja kannatusi. On selge rõõm, et leidub inimesi, kes tegelevad arestikambris narkomaanidega, et nad ei sureks. Eesti on narkosurmade arvult esikohal Euroopas ja projekti eesmärk on alandada seda näitajat. Iga numbri taga on ju inimene.
«Töö nõuab palju hingejõudu ja kui keegi tuleb loba ajama, olen pahane. Mul on rõõm, kui kellelgi on kirg ja valmisolek teha sama. Jumal näitas mulle 1990ndate alguses Viljandi vanglas kätte ülesande: leia rohkem inimesi, kes oleks teistele inimesed.»
Enam kui paarkümmend aastat on Avo otsinud neid inimesi, neid ette valmistanud ja juhendanud ning ise jätkuvalt teinud klienditööd. Avo ütleb, et tema lähimaks toetajaks ja meeskonnakaaslaseks on oma naine.
Avo sõnab: «Abikaasa Fea on mulle õnnistuseks, temata oleks ma teine mees. Ta on minu teravaid nurki maha lihvinud ja mind tormakate asjade juures tagasi hoidnud. Ta ei luba kedagi hukka mõista. Kui ma muutun kellegi suhtes kriitiliseks või irooniliseks, hakkab ta minuga võitlema. See kohustab selle inimese probleemi uuesti läbi mõtlema. Fea on esimene ambrasuurile viskuma, kui keegi mind ründab.»
Avo on tänulik oma lastele, kes teda usaldavad ega pea naeruväärseks tema tegevust. Ja laiemalt Peeteli meeskonnale, kes on tema sõnul suurepärane ja iseseisvalt toimiv, poolesajale tugiisikule üle Eesti, diakooniatalituse palgalisele ja vabatahtlikule meeskonnale – suurele ressursile. Ja nüüd muidugi ka Harkujärve koguduse algatusrühmale.

Kirglik mõtleja
«Kui täisväärtuslikuks me oma elu elame, sõltub meie valikutest. Nii või teisiti, aga ikka jõuame kire ja sihikindluse juurde tagasi.» Seda eeskuju on leidnud Avo legendaarselt Harri Haamerilt, kelle foto on Avo kabinetis kapi peal. Selgituseks lisab ta, et nii tema kui ta abikaasa on Harri Haameri leeritatud, Eenok Haameri laulatatud ning Eenoki poja Naataniga on ta ühel päeval ordineeritud ja teinud palju koostööd. «Mul on isiklik ja väga tähenduslik suhe selle perekonnaga,» ütleb Avo. «Estonia teatri primadonna Maarja Haamer teenis koos minuga Patarei vangla kinnipeetavaid. Suur tänu ja kummardus minu poolt.»
Peeteli kiriku käärkambris hakkavad silma erinevad inglikujud. «Ingel on mu lemmikkujund, inglitega on mul hea läbisaamine, nad hoiavad, kannavad ja vahel sakutavad,» räägib Avo loo, kuidas Jumal saatis ta teele ingli poolteist tonni kaaluva kollase autona, et ta märkaks aja väärtust.
«Lendasin tükk aega nagu ingel, maandusin haiglasse ja olin seal kaks nädalat. Nüüd ma teadvustan, kuhu liigun ja kuidas liigun.» Aga naerab, et on tänase kohtumispäeva valesti planeerinud, kuid õnneks aitab abikaasa hädast välja. Valikuid tehes terendab silmapiiril inimlike inimeste inimlik ühiskond ja eesmärgiks inimlikkuse määra suurendamine, empaatia, pühendumine.
Avo tunnistab, et oli 2000. aastate alguses kriisis ja soovis üksindusse põgeneda. Ta valmistas koos meeskonnaga ette kiriku arengukava aluseid, aga kirikukogu leidis, et pole vaja. Umbes kaks aastat tööd osutus mõttetuks. Neil päevil leidis ta toona kirjutatud kümnelehelise essee, kus oli lause «Täna tappis kirikukogu mind ära».
«See oli tõsine põdemine, otsisin uusi eesmärke. Ma ei oleks ilmselt riigikogusse kandideerinud, kui arengukava oleks vastu võetud ja mulle selle läbiviimises mingi roll antud. Minu energiat ei olnud vaja. Jumal juhib oma kirikut, aga ta teeb seda inimeste kaudu. Kui see ei oleks vajalik, ei oleks ta meile aju andnud. Meil tuleb seda kasutada.»
Mõtlen korraks, mis asi sunnib Avot kõigele tehtule lisaks rajama oma elus teist kogudust. On see edevus? Ja saan ausa vastuse: «Mulle tundub, et Jumal on mind kasutanud omal karmil kombel, ja ma olen tänulik. See on suur rõõm ja jõud, mille Jumal annab. Võib-olla vajan tõesti tähelepanu.»
«Mulle meenub üks film, kus kardinal ütleb preestrile: ma tean su patte, tean sinu kõlbmatust ja auahnust, aga kirik oma tarkuses oskab neid kasutada oma kasuks. Ka minus on need patud olemas, aga Jumal pöörab need õnnistuseks. Mul ei ole valehäbi, valetagasihoidlikkust ega valevagadust, kasutan oma ressursse, ka vääritumaid nendest jõuhoobadena, et tema tahtmist täita. See on suur rõõm ja kutsumus.»
Rita Puidet

Avo Üprus
Sündinud 10. jaanuaril 1954.
Ordineeritud 20. märtsil 1991.
Lõpetanud usuteaduse instituudi 1999, sotsiaalteaduste magister 2010.
Teenib Peeteli kogudust aastast 1995.
2003–2007 X riigikogu liige.
2007–2011 regionaalministri nõunik.
Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Keskuse, ohvriabi ühingu asutaja, korraldab aastast 1988 vanglates tehtavat vabatahtlikku tööd.
Publikatsioonid: «Eluaegne vangistus» (2013), «Õigus halastusele» (2000), «Akvaariumihaid» (2003), kolm luulekogu, artikleid ja arvustusi.
Tema stsenaariumi põhjal on Elo Tust teinud dokumentaalfilmi «Vaata, siin on inimene» kirikuõpetaja Jüri Stepanovist.