Avinurmes tööpuudust ei ole, ütleb õpetaja

Avinurme kiriku ja pastoraadi ümber kajab õhk saemürast – parasjagu langetatakse vanu puid, aga minul on asja puuriitade juurde. Läksingi Avinurme kindla teadmisega, et sel päeval on tööl Ain (mehe täisnimi on toimetusel teada. – toim.). Sealt leian ka õpetaja Rene Alberi. Mõlemad on sõnaahtrad mehed, aga jutu saame aetud.

Head suhted
Ain on kiriku juures tööl käinud kolm kuud. Õpetaja Alberi ütleb, et Ain sattus tema juurde tööle tänu kohalikule sotsiaalametnikule, kes on ka varem kogudusega koostööd teinud. Kiriku juures tööpuudust ei ole ja nii on Rene Alberi tööd leidnud töötutele, nüüd aga Ainile, kes peab purjus päi juhtimise tõttu aasta ja kaks kuud vabatahtlikku tööd tegema, iga kuu 30 tundi. Rene loodab, et koostöö vallaametnikega jätkub ka pärast haldusreformi. „Koostöö on inimestes kinni, omavahelistes suhetes. Kui ametnik ei ole positiivne, suunab ta abikäed kuskile mujale,“ sõnab õpetaja.
Ta tunnistab, et suhted ei ole alati nii head olnud. On ka väga raskeid aegu olnud, aga viimastel aastatel on koguduse esitatud taotlused üldjuhul saanud positiivse toetuse. „Oleks väga raske, kui kogukond oleks koguduse vastu. Samas ei saa öelda, et kirik käib ainult, käsi pikalt, toetust küsimas. Arvan, et oleme arvestatav partner,“ selgitab Rene Alberi. Kogudus on ikka vajadusel toitlustanud pastoraadis valla külalisi ja tutvustanud muuseumis kohalikku lugu.
Hiljem ütleb koguduse vabatahtlik, sel aastal valitud nõukogu liige Aime Roone: „Meie õpetaja on nii eriline inimene, et igaüks vaatab, kuidas saaks aidata. Selline suhtumine on siin.“ Aime ise on Avinurmes sündinud ja pärast saatuselööke sünnipaika tagasi jõudnud.
Aime ütleb, et õpetaja korjas ta surnuaialt üles ja nüüd käib ta vabatahtlikuna kaks korda nädalas vaese mehe kaubamajas abiks. Olen Aimega õpetaja osas kahe käega nõus, veel enam, kui taban õpetaja jutus lause: „Näiteks eelmine aasta lõhkusin ise puid, lapsed ja abikaasa tulid appi riita laduma.“

Mitte ainult puud
Sel aastal läheb lihtsamalt: Ain on lõhkunud ja riita ladunud talvepuud ning Rene naljatab, et tunneb end suure ülemusena. Olulisem on aga, kuidas ta Aini kiidab ja juhib külalise tähelepanu riidaotstele – kui ilusasti on need vormistatud. Õpetaja teab Aini ajast, kui ta aastal 2003 Avinurmes teenima hakkas. Mehe kolm tütart käisid siis pühapäevakooli laagris, naine leeris. Ain ise on kirikust eemale hoidnud, aga tööl käib siin hea meelega, kuigi peab karistust liiga karmiks.
Karmiks selles mõttes, et ära võeti ka juhiload, aga ehitajast mehel on tööks autot väga vaja. Kui lähemale saab ka rattaga sõita, siis tööriistu juba rattaga ei vea. Hädapäraselt sõbrad aitavad. Kui tööd on, siis väga palju. Ja kui pole, siis üldse mitte. Enamasti talvel.
Töötuna on Aini ka varem kogudusse suunatud. Ka nüüd on ta tegelikult õnnega koos, et ei pea Jõhvi kohustuslikke töötunde tegema minema. Pealegi saab ta siin päeval süüa ja pisut ka raha, kuigi kogudus ei ole kohustatud maksma. Aga pere on vaja toita.
Rene ütleb, et Ain teeb tänuväärset tööd. Küsimus ei ole ainult puude tegemises. Küll on vaja niita, kuskilt midagi parandada, remontida või katlasse puid tassida ja kütta, lund rookida. „Abikäsi on aasta ringi vaja,“ tõdeb õpetaja. Kui nüüd puud tehtud saavad, loodab õpetaja, et vanglaametnik ja valla sotsiaalnõunik on nõus, et Ain jätkab tööd koguduse juures.
Pastoraat renoveeriti 2010, aga uksed tahaksid juba ülevärvimist, kirikumüür vajaks parandamist, surnuaial tuleks aiaväravad laduda. Pigem saavad Ainil töötunnid otsa kui koguduses töö. Üks tõsine ettevõtmine on veel plaanis – pastoraadi pilpakatus ootab õlitamist.
Mehed võtsidki arutada, kas teha seda tööd pintsliga või pritsiga. Männitõrvakanistrid ootavad juba, vaja on kuiva ilma ja tõstukit. Ain lubas vaatamata haigetele jalgadele töö paari päevaga ära teha sõltumata sellest, kuidas ettenähtud töötunnid on paika pandud. Nii tähtsa töö puhul paberi pealt näpuga järge ei aeta. Tõstuki rent on nii kallis, et ajaga priisata ei saa.
Ain ütleb, et talle meeldib üksi nokitseda. „Põhimõtteliselt on võimalik kõiki töid üksi teha, ainult aega läheb rohkem,“ kinnitab ta. Kodus on tal remont pooleli, sõbral vahetab põrandat. Õpetaja Alberi sõnul on Ain ka mööblit teinud – kuldsete kätega mees, nagu öeldakse.