Avatud kiriku poole

Möödunud nädalal toimunust väärib esiletõstmist peapiiskop Urmas Viilma ja Inglismaa kiriku Rochesteri piiskopi James Langstaffi poolt vaimulike konverentsil alla kirjutatud ühise hea tahte avaldus. Tahaks loota, et koostöö elavnemine anglikaani kirikuga avaldab ärgastavat mõju ka EELK koguduste igapäevasele elule.
Minu meelest oleks nimelt hädasti vaja, et meie kirikurahvas rohkem läbi käiks välismaa ja miks mitte ka üpris kaugete maade usukaaslastega. Vaid nii saame end tunda suure ülemaailmse kristliku kogukonna liikmetena.
Kui oleme avatud suhtlemisele teiste maade kristlastega, saab paratamatult ilmsiks seegi, mis meid lahutab – nii tõekspidamiste, kommete kui ühiskondlike hoiakute poolest. Heaks näiteks selle kohta oli äsja toimunud anglikaani kirikute juhtide ülemaailmne nõupidamine Canterburys, kus lahkhelisid põhjustas homoseksuaalsuse küsimus.
Ehkki USA anglikaanide (nn episkopaalse kiriku) suhtes kehtestati sanktsioonid soosiva suhtumise pärast homoabieludesse, õnnestus osaduskonna lõplikku lõhenemist seekord vältida. Muljet avaldas aga see, et mitmed meediaga suhelnud piiskopid suutsid nii suurest tüliküsimusest rääkides säilitada tasakaaluka ja oponentide suhtes heatahtliku hoiaku.
Küllap oleks suuremat avatust vaja ka meie kiriku sees. Möödunud nädalalgi jätkusid kirikuinimeste seas mõttevahetused kristliku abielumõistmise ja president Toomas Hendrik Ilvese laulatamise üle. Sellega seoses kirjutas õpetaja Toomas Paul veebiajakirjas Kirik ja Teoloogia: «Kole kurb on aga see, et muist kirikumehi liitus tümitajate killaga. Vaimulike listi on piinlik lugeda, õnneks see on kinnine.»
Need sõnad pakuvad tõsist mõtteainet. Samas on hea, et meiegi kirikus leidub neid, kes vastuolulistest küsimustest avalikult ja otsekoheselt rääkida ei pelga ning oskavad seda teha konstruktiivselt ja viisakas toonis. Sõltumata sellest, millise leeri seisukohti nad kaitsevad.
Rain Soosaar