Avastada halastuse sisu

Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, halastuse Isa ja kõige julgustuse Jumal! Tema julgustab meid igas meie ahistuses, et me suudaksime julgustada neid, kes on mis tahes ahistuses, julgustusega, millega Jumal meid endid julgustab. Sest otsekui meil on küllaga Kristuse kannatusi, nõnda on meil küllaga ka julgustust Kristuse kaudu. Kui meid nüüd ahistatakse, siis sünnib see teie julgustamiseks ja päästmiseks; kui meid julgustatakse, siis sünnib seegi teie julgustamiseks; see saab teoks, kui te vapralt talute neidsamu kannatusi, mida meiegi kannatame. Ja meie lootus teie peale on kindel, kuna me teame, et nii nagu teil on osa meie kannatustest, nõnda ka meie julgustusest.
2Kr 1:3-7

Mis paneb tänapäeva inimest hirmu tundma?
Mis annab talle põhjuse end kindlalt tunda? Esimesele küsimusele vastates võib vististi nentida, et kartuse tekitab ikka hirm surma, oma elu ja varanatukese, ka lähedaste pärast. Olgu siis, et igapäevaeluks kasutatav on aja jooksul pisut teisenenud, inimene oma lootuste ja hirmudega on sealjuures ikka samasugune.
Ta tahab olla terve, ta tahab näha oma elu ja tegevuse mõtet, ta vajab lähedasi suhteid ja materiaalseid vahendeid, ta ei taha surra ja tänapäeval enam mitte ka surmale mõelda, ja kõikumine ühes või teises tekitab küsimusi, kahtlusi. Kust leida julgust, rõõmu ja rahu?
Liig sageli on elujulguse tagalaks just needsamad nimetatud vahendid – aina enam materiaalne kindlustatus, paranev elujärg, mis, olgem ausad, tõepoolest annab kinnitust inimese tublidusest. Kuidas paitas eestlaste kõrvu välismaine kiitus meie kiire edu üle majanduses ja elu edenemises ja kuivõrd tekitab pahameelt, kui selle hämmastava eduga ei kaasne paradiislikku küllust kõigile.
Aga eks ole sellega just nii, nagu Jeesus on öelnud: see kindlus roostetab ja meelitab vargaid ligi. Ja selles ebakindlas maailmas kasvab nende hulk, kes kindlustusseltsides oma eluaseme, sõiduki ja elu «kindlustavad», kirikuskäijate arv aga kahaneb… Pinnavirvendus aga viitab sellele, mis toimub sügavamas vees.
Apostel Pauluse kirjad on kui helisev muusika – halastuse Isa ja kõige julgustuse Jumal! Tema julgustab mind igas mu ahistuses, et ma suudaksin julgustada neid, kes on mis tahes ahistuses, julgustusega, millega Jumal mind ennast julgustab. Välised tingimused võivad olla vaevalised, ta võib olla vangistatud või tema elu ohus, kiitus ja tänu Jumalale ei kao, ei vähene, vaid isegi suureneb. Nii võimas saab olla usk, usaldus halastava Jumala vastu.
Paulus pole tagasihoidlik milgi viisil, kui temale avaneb võimalus kuulutada seda Jumala armu, mida ta ise on kogenud ja vastu võtnud. Ta on ääretult rikas. Ja siiski vaid inimene. Igaüks, kes halastuse rüppe pugenud ja armu kannatuse teele vastu võtab, teab, et miski, ka uskliku südame Jumala kiitus ei tõuse iseenesest. Inimesena võime arvata, et Pauluski võitleb pidevalt, küsib ja kahtleb, aga leiab kõige üle julgustust Jumalalt. Jumala arm ja halastus on tema elus reaalsed väärtused, neil sõnadel on tema elus sisu.
Mida teha kannatusega?
Kuidas ületada ahistused? Jumal annab jõu ja julguse kõiges püsima jääda! Kui see vaid oleks nii enesestmõistetav ja kogemus igas hetkes. Aga ei ole ju! Sest paljud, liig paljud ekslevad ja kaotavad usalduse. Ehk on põhjus selles, et me ei julge Jumalale küsimusi esitada? Kas ei ole see mitte usu puudus ja Jumala pilkamine, kui me ristiinimeseks saanuna ikka kahtleme ja Jumalale tõsiseid küsimusi esitame?
Just küsimuse ja kahtluse julgus annab usule sügavuse ja selguse. Tõsisemaid või kergemaid küsimusi tuleb meie ette iga päev rohkesti. Ja viimaks on õnnistus just see, kui igat sammu astume koos Jumalaga, Temale oma kahtlused avades. Vastused leiame vaid siis, kui oleme avatud.
Jeesus hüüab ristil: mu Jumal, miks Sa mind oled maha jätnud? Isa tõstab Poja ahastusest ausse. Ja seesama tee on avatud meilegi! Jah, otsekui mul on küllaga Kristuse kannatusi, nõnda on mul küllaga ka julgustust Kristuse kaudu. Kui keegi meie kõrval vajab abi, siis aitame, kui keegi oma vaevast ja selle ületamisest kõneleb, siis võime rõõmustada koos temaga tema tugevusest. Sootuks isemoodi on kõik, kui miski meie enese jaoks aktuaalseks saab.
Oma teel peab igaüks ise vastused leidma. Kannatuses avastama halastuse. Kaaslaste eeskuju ja tugi on alati kinnitav ja vajalik, halastuse tegelik sisu tuleb sammhaaval siiski avastada. Ja algus on siin just aususes ja alanduses Jumala ees. Vastata saab esitatud küsimusele, armu anda ootavale südamele. Armu ja halastusega täidetud süda tunneb rõõmu ja paneb elu helisema, soojendab ja julgustab, just kui päike, mille esimesed kiired minu hommikusse kevadet kuulutavad.
Ristiinimese elu on tasakaal. Ühel pool on kõik see, mis meid kaduvate olenditena kohutab, teisal aga taevase Isa halastus. Pinge nende kahe pooluse vahel aitab märgata õnnistust. Lapsepõlvest mäletan põnevust, mida tundsin kitsal purdel üle vahutava vee kõndides. Mitte väga sügavas vees oli palju kive, kiirevooluline vesi vahutas neist üle, lapse jaoks oli põnev katsetada, kas saan tasakaalu hoides kuiva jalaga teisele poole. Ja uus katse õnnestumise või ebaõnne järel. Harjutades kasvas sammudes kindlus. Täna püüan hoida tasakaalu elujõge ületades. Ja selles on veel enam rõõmu ja kiitust kui kord lapsemängus. Aamen.
Margit Lail, Kanepi koguduse õpetaja