Autoriteedi seisukoht

Mulle on ikka sümpatiseerinud suured usuinimesed, kes on saavutanud autoriteedi, millest ei saa mööda minna ka oponendid. Esmalt meenub Aurelius Augustinus (354–430), ristiusu ja Platoni filosoofia ühendaja, suur nii teoloogias kui filosoofias, kelle ideed on olnud teenäitajaks sajandeid. 

Näiteks lugesin hiljuti Postimehe kirjastuse poolt välja antud Dean Buonomano raamatut „Aju on ajamasin. Neuroteadus ja aja füüsika“ – ülimalt huvitav ja hariv raamat. Tõsi, autor pole religioonist just vaimustuses, näiteks „Aju on ajamasina“ lõpupoole seisab väide, et loomariigis on unikaalne vaid inimesele omane mõtteline ajaränd ja see on pannud idanema igavese elu idee, mida raamatu autor nimetab „äärmuslikuks mõtteliseks ajarännuks“.

Ja ometi on juba teisel sisuleheküljel ära toodud Augustinuse igihaljas mõte, kus suur pühak ja filosoof imestab: „Mis on siis aeg? Kui keegi seda minult ei küsi, siis ma tean, mis see on. Kui soovin seda küsijale selgitada, siis ma ei tea.“ On tunda, et Augustinus on autoriteet, kes paneb endaga arvestama ja keda aja teema käsitlemisel ei saa kuidagi ignoreerida.

Alati pole selge, mis autoriteedi tagab. Ühelt poolt tahaks öelda, et selleks on kõva pühendumine, lõputud teadmised ja väsimatu töö. Võtame või kahekümnenda sajandi ühe tähtsama teoloogi Karl Barthi (1886–1968). Alates tööst koguduse vaimulikuna kuni maailmakuulsa professori staatusesse jõudmiseni iseloomustas teda pühendumine oma tööle, oli selleks siis võitlus natsismi vastu või oma peateose „Kirikliku dogmaatika“ kirjutamine. 

Nimetatud teosest valmis kaksteist osa, osaliselt ka kolmeteistkümnes ja oma mahukuse tõttu kutsutakse seda teost tunnustavalt „Valgeks vaalaks“. Eestis on traditsiooniliselt raamatuid austatud, vahel öeldakse, et eesti rahvas on hariduse usku, ja mahukate teoloogiliste raamatute kirjutamisel põhinev autoriteet on ka mitmel eesti teoloogil. Meenutada võib Toomas Pauli ligi 900-leheküljelist „Eesti piiblitõlke ajalugu“ või Jaan Lahe nelja ja poole saja leheküljelist „Sõnumit teisest maailmast“. 

Teisalt tagab autoriteedi ka usukindlus, ohvrimeelsus ja otsustavus. Niisuguseid näiteid on usumaailmas palju, olgu näiteks igale luterlasele tuntud Martin Lutheri (1483–1546) vastus Wormsi riigipäeval: „Siin ma seisan ja teisiti ma ei saa!“ (autor on teadlik Martin Lutheri täpsemast tsitaadist), kui teda oma vaadetest taganema sundida püüti. Katoliku kirikuga opositsioonilistele vaadetele truuks jäämine polnud tollal nali, nii mõnelgi mõtlejal tuli selle eest eluga maksta. Või siis katoliku preestri Maximilian Kolbe (1894–1941), kes pakkus natside koonduslaagris ennast ühe näljasurma määratud vangi asemel vabatahtlikult surma minema. Näljasurmale määratute kongis suutis ta ka kongikaaslasi lohutada ja neile usulist tuge pakkuda.

Kolmandana nimetaksin Jumala sõnumi ja tahte ülitäpset tabamist, ehkki vastava inimese hariduslik ja kogemuslik taust võib veel napp olla. Mulle on ikka imponeerinud sügavalt usklik mustanahaline ameerika õmblejanna Rosa Parks (1913−2005), kes keeldus bussis valgele sõitjale kohta loovutamast. Ta arreteeriti, see tõi esialgu kaasa bussisõidu laialdase boikoteerimise. Vaimulik Martin Luther King (1929–1968) lisas protestile usulise mõõtme, tema kuulutus „Mul on üks unistus“ puudutas miljoneid ning peagi laienesid kodanikuõigused ka mustanahalistele.  

Meie lähedal möllab sõda, tuhanded kannatavad ning olen mõelnud, kes teoloogidest oleks autoriteetne sõja ajal riigis, mis ise sõjas otseselt ei osale. Kindlasti on tegemist äärmiselt subjektiivse valikuga, kuid üha enam olen veriseid sõjasõnumeid lugedes mõelnud kahte maailmasõda näinud Albert Schweitzerile (1875–1965), nii tema sõnumile kui ka elule. 

Albert Schweitzeri poolt sõnastatud printsiip „aukartusest elu ees“ paneb aukartuse ja kahetsusega mõtlema nii kaevikus rünnakut ootavale sõjamehele, igapäevases pommiterroris vajalikku tööd tegevale kodanikule, vaid juhuslike asjadega põgenenud pagulasele, kuid ka pommitabamuse saanud laudast laiali jooksnud lehmadele, koos inimestega pagenud koertele ja kassidele ning leegitsevale viljapõllule.  

 

 

 

 

Toomas Jürgenstein,

kolumnist