Aukartus Issanda ees

Ml 3:19–20

Kirikuaasta lõpeb kohe, kalendriaasta veel kestab. Lõppeval aastal on üks kartus ühendanud inimesi ja rahvaid lausa ülemaailmselt. Levib ebamugav ja salakaval viirus ning inimesed tunnistavad, kuidas nad kardavad ja tunnevad hirmu. Kardetava viiruse eest soovime hoiduda, selle eest tuleb põgeneda.

Täna kostab meile Jumala kõne „teile, kes te mu nime kardate“. Kas see tähendab, et me tunneme Jumala ees hirmu? Kas see keelitab meid Jumalast hoiduma ja põgenema?

Eesti keeles kasutame ka mõistet „aukartus“. Jumala ees kutsutakse meid tundma aukartust. Me kardame Jumalat nii, et läheneme temale sügava ja puhta austusega. Ülestõusmispühal laulame: „Sa ära karda saatanat, maailma ja ka surma!“ (KLPR 111). See tähendab, et me üldse ei seaks suhteid saatanaga. Meil pole vaja tunda tema suhtes hirmu ega kartust ega ole vaja mingit kontakti ega lähedust temaga. 

Me kardame Jumalat tõsiselt, siiralt, austavalt.

Igavikupühal mälestame surnuid. Süütame mälestusküünlad aasta jooksul lahkunuile, võib-olla igale väsinule oma küünla. Nende hulgas on kahjuks neid, kelle viis ära karm viirus. Nad ei suutnud sellest hoiduda ega eemale põgeneda. Me ei tea, kuidas olid lood nende lahkunute kartustega. Kui kartlikud või julged olid nad koroonaviiruse suhtes. Kui palju neist keegi Jumalat kartis, s.t end tema ligidale hoidis, teda austas. Ja kindlasti ei otsusta meie täna selle üle, kuhu saadab neid edasi meie mälestusküünal.

Meie kõigi asi on mõelda iseenda kartustele, millist kartust meist keegi enda hinges kannab ning mida see meile tähendab täna, edaspidi ja igavesti. 

Seekord loeme kirikuaasta lõpul pühakirja esimese poole lõpuosa. Siit jääb vaid mõni rida Vana Testamendi sulgumiseni. Nii paikneb selle püha teose lõpus manitsev hoiatus meie hoiakute tagajärgede kohta. Kui meil puudub õige kartus, õige aukartus Issanda suhtes, siis ootab meid hukk. 

Millised on meie hoiakud tänavu, kui jagame üldlevinud kartust? Kartuses tõmbume pigem kössi või küüru. Seekordne kartus näib eriti raske, sest me päris kindlalt ei tea, mida karta ja kuidas end hoida. Kui teaksime, kust tuleb oht, siis varjuksime masside hulka, tõmbuksime kössi, peidaksime pea madalale. 

Kui Jumala ees puudub niisugune kartuse-hoiak, siis upitame oma pea kõrgele üle kaaslaste, vaatame uhkelt üle teiste peade, vaatame isegi üle Jumalast. Ja kui me ikka ei ulatu oma pilku kõrgele sirutama, siis võitleme oma pikkuse ja kõrkuse nimel, et meil oleks võimalik ise vaadata kõigile teistele ülalt alla. Aga prohvet kuulutab, et saabub päev, mil selliste ülbete ja kõrkide vibalikena võime olla tema ees kui kõrred, millest jookseb üle kulutuli. Nagu kevadine kulutuli, mille ise ülbetena julgeme süüdata ja mis hävitab kõik kõrred, haarab ennemini just pikad kõrred ning nendega koos selle jumalakartmatu hulga. 

Aga tänane igavikupühapäev, surnute mälestamise püha on pidulik Kristus-Kuninga püha. Tema on Issand, keda me kardame, kelle ees ei kössita hirmunult, aga kummardume aukartlikult ja alandlikult. Ning selles õiges aukartuses leiame julgustava lootuse sõnumi.  

„Teile, kes te mu nime kardate.“ Me kardame Issandat Jumalat ning oma Õnnistegijat Jeesust Kristust, sest tema on Kuningas, talle pühitseme kirikuaasta lõpul igavikupüha. Talle pühitseme kõik pühad ja päevad. Sest tema juhib meie elu. 

Me ei karda saatanat, maailma, surmagi mitte, sest need ei juhi meie elu, ei juhi meie tegevust ega tööd, meie mõtteid, sõnu, ei juhi meie meeli. Ei karda me ka viirust, sest seegi ei juhi meie elu, ei valitse meie elu. Oleme kindlasti ettevaatlikud, teeme kõik selleks, et hoida eemale nende kurjade ja kavalate nähtuste eest. Kuid alandlikult ja austavalt kardame vaid ühtainust Issandat.  

Sest neile, kes kardavad Issandat, tõuseb õiguse päike ja paranemine tema tiibade all. See paranemine saabub kohe pühakirja teises pooles Uues Testamendis, kui teostub Kristuse lunastus. Ta toob siis meile paranemise meie pattudest, võlgadest, eksimustest, komistustest ja tõbedest. Ta toob meile tarviliku puhtuse, et pääseksime igavikupeole.

Selle aasta igavikupühal leiname teiste lahkunute seas uue surmapõhjusega uinunuid. Mõni neist ei kartnudki viirust, vaid kaitses meid eesliinil võõra tõve eest. Kõike võib juhtuda uuel kirikuaastal, võime kinni püüda nakkuse või leida muu õnnetuse. Siin ei ole meil kartust. Kartus on meil vaid Jumala suhtes ja see on hea aukartus, rahulik ja isegi rõõmus. Sest vaid Jumal juhib meid alati. Ta juhib meid kõiges, kui me laseme tal ennast juhtida, kui me just teda kardame. 

Isegi pärast hukku, pärast kannatusi, pärast haigust, lahkumist tõotab Issand meile paranemist tema tiibade all ning uut erksat ja julget kepslemist tema taevastel aulistel õndsuseaasadel.

Aamen.

 

 

 

 

Arvo Lasting,

Helme koguduse õpetaja