Arved Paul 100

Kirikuõpetaja Arved Paulist, kelle sünnist möödub sellel reedel, 25. oktoobril 100 aastat, kirjutab poeg Toomas Paul.

Arved Paul sündis 25. oktoobril 1913 Tõstamaal, poisipõlve veetis Pärnus ja mitmel pool mujal. Oli 17aastane, kui karjaravitsejast isa Johann sai Ülenurme mõisas pulli puskimise tagajärjel surma. Pärast Hugo Treffneri gümnaasiumi lõpetamist astus 1937. a ülikooli usuteaduskonda. Tartu Pauluse kirikunoorte hulgas kohtas halastajaõde Linda Sookaela, kellega abiellus 28. jaanuaril 1939. Neile sündis neli last: Toomas, Maarja, Peeter ja Agnes.
1943. a võeti sundmobilisatsiooniga Saksa sõjaväkke ning reservlipnikuna saadeti Bad Tölzi sõjakooli. Pärast lõpetamist sai paar vaba päeva kodu külastamiseks, ent põhimõttelise patsifistina varjas end rindele mineku asemel Pärnumaa metsades kuni Vene vägede tulemiseni. Metsast välja tuleku järel pandi kaheks aastaks vangi, sest usaldava loomuga inimesena kirjutas ausalt ankeeti, et oli olnud Saksa ajal mobiliseeritud.
Sõjavangist vabanemise järel kutsus Harri Haamer, kes oli tol ajal Tartu praosti kt, Arved Pauli oma praostkonda ja ta asus 1946. a sügisel kirikutööle Kursi koguduse jutlustajana. Usuteaduskonna lõpetamise järel ordineeriti õpetajaks 14. detsembril 1947.
1950. a kutsus köster Karl Reinaru ta Rõugesse, kus kogudus oli 1944. aastast, pärast tema vanema venna Rudolf Reinaru põgenemist läände, olnud oma õpetajata. See oli rohke tegevuse aeg suures koguduses, peale kirikus ja Jaanimäe ning Ruusmäe palvemajas toimunud teenistuste palju külatunde ja ametitalitusi. Rõuge periood oli ka loominguliselt palanguline aeg, mil ta avastas endas luuletajaande.
4. märtsil 1953, üks päev enne Jossif Stalini surma, arreteeriti ja mõisteti Vene NFSV kriminaalkoodeksi paragrahvi 58 põhjal 25 aastaks paranduslikele töödele. 5. aprillil 1955 kukkus koos kokkuvarisevate tellingutega Ivdeli elektrijaama ehitusel. Muud vigastused paranesid, kuid põlve jäi püsiv põletik – luukillud, mis tegid tugevat valu. Ta tunnistati invaliidiks ning ehitusel tööl käimise asemel anti kergemaid töid: baraki koristamine, köögis abistamine jms.
Et saada sunnitöölisi paremini töötama, arvestas nõukogude võim nendel, kes päevanormi täitsid, ühe tööaasta kolme aasta eest. Tegi õnnetuks, et enam seda boonust ei arvestatud. 1956. a vähendati erikomisjoni otsusega poliitvangide süüd sobiva aastate arvuni, et neid, ka teda, sai lugeda karistuse kandnuks ja amnesteerida.
Arved Paul määrati 1. augustist 1956 Ridala koguduse õpetajaks. Edasine aeg läks laguneva kirikuhoone päästmiseks. Et tegemist on unikaalse hoonega, mida ei sobi lasta kokku kukkuda (üks võlvidest oli juba osaliselt varisenud), mõistsid mingil määral ka need, kellele endale seda hoonet vaja ei läinud, kuid kes toetasid töid rahaliselt (Usuasjade Nõukogu volinik andis erandkorras ühekordseid lubasid külades korjanduslehtedega remondiraha kogumiseks).
Lõpp tuli äkki. Nagu eelmistelgi suvedel, oli ta oma haiget jalga trotsides organiseerinud praostkonna aktiivsematele kirikuliikmetele ja töötegijatele kirikuekskursiooni, veoautol, nagu tollal tavaks. Sõidu ajal muutus valu kõhus väljakannatamatuks ning ta viidi kiirabiga Haapsalu haiglasse, et teha pimesoole operatsioon.
Lõikuse käigus selgus, et apendiksi asemel oli lõhkenud sapipõis ning kogu kõhuõõs laialivalgunud sappi täis. Ta oli ka varem oma tugevaid valusid arstile kurtnud ja vereproovid olid näidanud, et sapiga ei ole asjad korras, aga nende põhjuseks peeti lambliaid ehk maksalutikaid. Nüüd ei olnud päästa enam midagi, surm tuli ülejärgmisel päeval.
Ta suri 46aastasena 29. juulil 1960 ja pandi kirstu oma abikaasa Linda juubeli, s.t 50. sünnipäeva õhtul 30. juulil. Lese elutee lõppes 41 aastat hiljem, 31. juulil 2001. Arved Paul maeti 1. augustil 1960 Ridala kiriku kõrvale. Kümme aastat teenimist kirikuõpetajana oli otsa saanud.

Väsinud kui olen,
silmad vaikselt sulen
eluõhtul ma.
Kartust minus pole,
ahastus ei tule
rahu röövima.
Kristus minu lootus siin
julgustavaks valgushelgiks
kaduvuse telgis.

Möödund elurajad,
võitlemise ajad
meenuvad veel siin.
Nende rõõm ja valu
rikkaks muutis elu,
see eest tänu viin.
Kristus minu lootuskiir
läbi kannatuste aja,
kaduvuse raja.

Siiski kõike seda,
mis on seljataga,
püüan unusta.
Ettepoole vaatan,
igatsedes ootan
hommikkoitu ma.
Lootuseks mul Kristus jääb,
uue päeva Issand Tema
muutumatult sama.

Loe lisaks 9. okt Meie Kirikust.