Artur Taska ja sini-must-valge värvikolmik

Õigusteadlane Artur Taska (20.1.1912–29.9.1994) pühendas oma elu kultuuriloolasena Eesti riigi sümbolite ajaloo talletamisele ja uurimisele.

Kirjutas raamatud „Sini-must-valge värvikolmik ja Eesti Vabariik“ (Toronto 1971), „Eesti hümn“ (Lund 1983), „Eesti hävitatud ja hävimatuid mälestusmärke“ (Lund 1986), „Sini-must-valge 100 aastat“ (Montreal 1982) ja koostas „Sini-must-valge värvikolmiku eesti luules“ (Stockholm 1959).
Pärast doktoritöö kaitsmist Kieli ülikoolis (1952) töötas ta aastatel 1962–1975 Malmöhusi lääni haigekassa osakonnajuhataja ja asedirektorina Lundis. Kui Eesti hakkas taas vabaks saama ja võis avalikult rääkida meie lipu ajaloost, suundusime Artur Taskat jäädvustama Lundi.
See oli mu esimene reis Nõukogude Liidu piiri taha. Retk rongiga üle Leningradi Helsingisse, laevaga Stockholmi ja sealt rongiga Lundi. Paguluses säilitati väga palju meie kahekümneaastasest iseolemisest ning Artur Taska juristina valvas ja mõtestas meie sümbolite käekäiku poole sajandi jooksul. Raamatu „Sini-must-valge 100 aastat“ pea poole tuhande lehekülje kütkestavamad osad on kokku kogutud pisijuhtumid meie lipu eluteelt. Vahel küündivad filmiliku pisinovelli tasemeni.

Lipu värvid luules
Tegelikult oli meie lipu sünni juures lisaks tulevase Eesti Üliõpilaste Seltsi teoloogiat õppinud ja õppivatele liikmetele suur roll Eesti luulel. Võiksime tulevase rahvuslipu lapsepõlveks kutsuda aega, kus luuletustes ristlesid värvide erinevad põhjendused, ka teised värvid, eriti roheline.
Ei ole silma hakanud, et trikoloori põhimõttele oleks võistlejat olnud luules – skandinaaviapärane ristilipp tuli kõneks alles vabariigi alguses. Luuletajad märkasid kohe, et taeva helesinine ja must mullapind või mulgi kuue värv „ei karju“ silma ning valge on neist tugeva ideaalitaotlusega. Need värvid on ka pasknääri tiivatriipudena mulle armsad ja linnu käitumises on palju eestlaslikku tagavarade soetamise kihku.
Rüüstamiste, tulekahjude ja vere punane värv lipul on eestlasele võõristav. Enamikus lipuvärvide luuletustes on hiljem roheline värv vahetatud valge vastu. Venestussurve all luuletati lihtsalt taevast, mullapinnast ja eestlase puhtast meelest.
On mõistetav, et EÜS oli see fookus, kuhu koondusid isamaaliselt mõtlevad mehed, kellest tulevikus said vabariigi ülesehitajad. Paljutki seda, mida ei tohtinud sõnastada kirjas, hoiti nagu lippu seltsi ruumes, et liikmed teaks, kuhu poole peaks püüdlema.

Sümboolika mõtestamine
Seetõttu oli loomulik, et kõrvuti rahvusliku sümboolika uurimisega koostas Artur Taska lipuluule kogumiku. Vabariigi aastatel enne sõda tundus isamaalise luule kirjutamisel küljes teatud poliitilise tellimuse riigitruuduse maik, hiljem lisandus vaikiva ajastu maitse.
On ju asjatu otsida Marie Underi luulest sõna Eesti, ka Betti Alver sai ainult vihjetega isamaalisusele hakkama. Isamaalisus jäi Anna Haava, Jaan Bergmanni, Martin Lipu ja Gustav Suitsu („Tõsta lipp“) eelmise sajandivahetuse pärusmaaks. Vabariigi aastail tegutses hariv propagandarull, mis õpetas meid püsti panema lipumasti iga talu, kooli ja rahvamaja juurde, õpetas pidama emadepäeva, kirjeldas detailselt võidupüha ja jaanipäeva pidamist jne.
Kui kõik oli kaotatud, sai sellest kirjutada vaid paguluses! Siis oli Kalju Lepiku laadis sõdurpoiste luule kirjutajate tähetund! Et oleks laulva revolutsiooni käigus deklamatsiooniks või laulusõnadeks võtta. Kui vabadus uuesti käes – mis sa ikka enam tühjast kirjutad!
Siis vaadati imestusega Venemaa avarustest saabunud ja eesti keele ära õppinud kunagiste väljarändajate järeltulija Valeria Räniku ja ta luule peale. Eesti ja poole sajandi jooksul kogunenud varanduste tagasisaamise ja ümberjagamise pohmelus on nüüd möödunud ning avastame pisitasa, et muist meist on ilma jäänud isegi sellest, mis õitsva nõukogude korra ajal tundus tal olemas olevat.
Nüüd on Tauno Rahnu isamaaliste laulude laulmise aeg. Ja mis kõige tähtsam, Euroopa Liidus nagu ei kõlbakski enam ühel väikesel põlevkivi järele haisval riigil rääkida oma sümboolikatest, minna rahvusliku lauluga Eurovisioonile – äärmisel juhul veel vaid UNESCO pärandi kaitsva tiiva all laulupeol laulda!
Keegi kusagil on märkamatult käivitanud meis poliitkorrektsuse enesetsensuuri – aga enesetsensuur viib topeltmoraalini – mõtleme üht ja ütleme-kirjutame juba pisut teisiti! Ega siis kogemata ei puudu raamatusarjas „Eesti Vabariik 100“ sellesama saja-aastase vabariigi sümboolika mõtestamise köide!

Kire ja põhjalikkusega
Artur Taskal oli üks kirg ja see oli kirg erinevate, tihti eksootiliste värvidega puuliikide vastu. See piirdus majas ühes ruumikas keldritoas asuva puutöökojaga, mille tööriistadega varustatus pani mind kui nõukogude korra ajal üles kasvanud saeveski meistri poega hämmastusest õhku ahmima! Artur Taska tegeles nimelt intarsiatehnikas piltide tegemisega.
Töökoja kõrval oli vanahärral arhiivituba, kus raudkapis oli teiste reliikviate hulgas tema enda sõnul meie esimese lipu õmblemisest üle jäänud kolme värvilaiuga riba! Hiljem helistas pühapäevahommikuti Eestisse ning küsis ja kontrollis üle põletavad hetkesündmused, lõpetades jutu mõtliku „ah … või siis … nii-ga“.
Meil Eestis kõige suurema kitsikuse ajal oli Artur Taska see mees, kes ilma mingi minupoolse vihjeta oli meie pere pannud toiduabipaki nimekirja – ühel hetkel oli pool köögi põrandat täis seni ainult valuutapoodides nähtud toidukraami. 1990. aastal avaldas Artur Taska Lundis oma mitmetel aegadel kirjutatud valiku artikleid ja reisikirju pealkirja „Mõtteid maisel matkal“ all.
Elva lähedalt Väike-Verevi ja Meeri valla piirimailt pärit Artur Taska pani Lundi eraldatuses äärmise kohusetundlikkusega kirja kõik, mida leidis meie lipust mitmete riikide ajakirjanduses, ta teadis meie hümnist, meie rahvuslikest mälestusmärkidest peaeaegu kõike. Oli kiire sulega valmis kõikidesse sümboolikateemalistesse diskussioonidesse sekkuma.
Kuigi Lundi teises servas asus EYS „Veljesto“ liikme Bernard Kangro juhitav Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastus, siiski trükkis Artur Taska oma raamatud Eesti Üliõpilaste Seltsi Vanemate Kogu kirjastuses kas Torontos, Lundis, Montrealis või Stockholmis meie kõigi jaoks ära. Isamaalist asja ajasid mõlemad mehed. Kui Elva kanti satun, peaks Hilja ja Artur Taska viimsele puhkepaigale Elva kalmistul lilleõie viima!
Vallo Kepp

4. juuni on Eesti lipu päev.

Pildigalerii: