Armuline Jumal tuli meie juurde ülestõusnud Kristuses ja on heaks karjaseks 

Kristus kannatas teie eest, jättes teile eeskuju, et te käiksite tema jälgedes. „Tema ei teinud pattu ega leitud pettust tema suust“; ta ei sõimanud vastu, kui teda sõimati; ta kannatas ega ähvardanud, vaid jättis kõik selle hoolde, kes mõistab kohut õiglaselt; ta kandis ise meie patud oma ihus üles ristipuule, et meie, olles surnud pattudele, elaksime õigusele; tema vermete varal te olete saanud terveks. Teie olite ju „nagu lambad ekslemas“, kuid nüüd te olete pöördunud oma hingede Karjase ja Ülevaataja poole.                                    1Pt 2:21–25

Ülestõusmisaeg on käinud alati koos kevade tulekuga. Tänavune kevadpüha langeb kokku eeloleva pühapäevaga. Elu taaspuhkemise värvikad märgid looduses ei jää tähelepanuta: otsime esimesi kevadekuulutajaid, kuni kõrv peagi lindude rõkkava lauluga harjub. Kodust kaugemale reisides näeme rohetavatel maastikel loomakarju. Aastatega on harvenenud pilt väljal söövatest loomadest. Lastele valmistab nende märkamine üllatust. „Näe vaata, lehmad; näe, hobune; vaata, lambad!“ rõkkavad nad oma avastusi täheldades. 

Kui loomi märkamegi, ei kohta me nendega koos enam karjast. Teame ju, et loomad on kenasti aiaga piiratud. Kevadine, ülestõusmis-

aja kolmas pühapäev on Hea Karjase pühapäev. Veel sajand tagasi oli iga maalaps teatud eas karjapoiss või -tüdruk. Küllap nad tundsid nimepidi nii omi kui ka küla loomi. Kuigi kolhoosi ajal valvasid karju elektrikarjused ja karjakud, õnnestus mõnelgi noorukil oma suvevaheaja esimene palk teenida. Teadsid nemadki vanemate pajatustest lugu karjapoisist, kes kord kuningaks sai, või õpetasid vanavanemad selgeks oma lapsepõlvest teada psalmi „Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust“. Paljud lapsed teavad pühapäevakoolis õpetatud arusaama Jeesuse heaks karjaseks olemise kohta. 

Aja vooga kaugeneb üha enam karjase kujundi tähendus. Veel kolm-neli kümnendit tagasi peeti maal loomi. Kaugemas ajaloos oli karjakasvatus üks põhiline elatusviis. Nomaadi kultuurist pärit karjase elukutset peeti austusväärseks. Karjase töö oli olla koos karjaga, enda või peremehe lammaste ja kitsedega. Karjased elatusid loomadest ja elasid nende jaoks ning pidid looma vigastuse või kaotuse korral kahjutasu hüvitama. Karjane luges igal hommikul ja õhtul tema hoolde usaldatud loomad üle. 

Karjase eluviis näib olevat Aabrahami päevist Jeesuse päevini vähe muutunud. Nagu hoolitseti loomade eest, nii kanti hoolt ka inimeste eest. Hõimud ja kogukonnad on läbi aegade pidanud karjase elukutset eeskujuks ja inimeste omavahelise lävimise mõõdupuuks. Hõimu või kogukonna vanemal oli oma inimeste ees sarnane kohustus, ta hoolitses toidupoolise eest, vaatas korra ja seaduse täitmist ning korraldas kaitset vaenlaste eest. Sama ootas ka rahvas oma valitsejalt, kuningalt. Mõistagi kandus arusaam heast karjasest üle religiooni valdkonda ja Jumalat ennast hakati nägema oma äravalitud rahva karjasena helduses ja ustavuses (Ps 23; 77:21 ja 80:2). 

Ajapikku esines üha enam olukordi, kus karjased hoolitsesid rohkem iseenda ja oma huvide kui Jumala antud käsuseaduse täitmise eest. Karjaste selline teguviis sai mitme kirjaprohveti kuulutuse läbi hukkamõistu. Siis aga toob prohvet Hesekiel rahvani võimsa pildi, lubaduse truust ja õigest karjasest, kes on Jumal ise (Hs 34). 

Selleks eriliseks Jumala lubatud karjaseks saigi Jeesus. Hea karjane, kes seda ütles enda ja Jumala „ise“ kohta, nagu teame Johannese evangeeliumi 10. peatüki kohaselt. Veel ütles Jeesus end heaks karjaseks nimetades, ja mida ainuüksi messias teeb, nimelt et ta annab lammaste eest oma elu. Hea karjane ületas lammaste eest hoolitsemiseks surma piiri, mida ei teeks iialgi palgaline. See on üksnes Jumala tegu, kui ta Jeesuse surnuist üles äratas. Sellest peale on ülestõusnud Kristus inimhingede tõeline karjane, kes meie maise elu rännul meie eest heldusega hoolt kannab ja meid surma haardest välja toob. 

Ülestõusnud Kristus on meie hea karjase kuvandile võimas tähendus, mõtelgem, et hea karjase hool väljendub iseenda loovutamises meie igavese lunastuse nimel. Karjase hool ei piirdu üksnes elupäevadeks antava heaoluga, vaid hinge igaveseks kestmiseks. Ta hoolitseb nii meie kui kogu Jumala karja suhte hoidmise eest. Karjane on lunastanud meid alatiseks patu ja ängi koormast, tema vermed tervendavad meid ja tema abiga korrastame oma elu. Hea Karjase kuju ja kannatusi oma silme ees pidades läkitas apostel Peetrus jumalarahvale rasketel aegadel aegumatu üleskutse. Usaldagem end Hea Karjase hoolde, kes kannatuse ja surma läbi elu kingib.

Lõpetuseks: olgu Hea Karjase jälgedes käies meil anda igale inimesele õigel ajal seda, mida ta eluks vajab. See on arukas ja kõige olulisem elus ning Jumala ees (Lk 12:42). 

 

 

 

 

Margus Suvi, 

Valga koguduse õpetaja