Armu kahetsejale

2Sm 12:1–10, 13–15a
Inimesed arvavad, et oskavad selget vahet teha õige ja vale vahel. Kõige paremini õnnestub vale üle otsustada veel siis, kui hinnata teist inimest. Ennast kaitsma on kõik üsna varmad. Oma vigadele on kerge põhjendusi leida ja kinnitada, et ma ei ole eksinud.
Kes on õige ja kes ülekohtune. Prohvet õpetab kuningat. Suur julgus! Üldiselt püütakse ilmaliku võimu ees, vähemalt võimu silmade ees teha suuri kummardusi ja mitte õpetada. Poriga loobitakse kusagilt nurga varjust ja selja tagant.
Prohvet Naatan tuli Taavetile vahendama Jumala sõna. Ta ei teinud seda mitte kuninga häbistamiseks, vaid aitamiseks. Prohvet ei kirunud kuningat salaja, vaid tuli temaga otse rääkima. Kuigi tänapäeval on palju õigusemõistjaid, kogeme siiski, et tõe ja õiguse ütlemisega ei jõuta tulemusteni. Miks? Praegusaegsete õigusemõistjate sõnadel ei ole jõudu, sest inimesed on palju eksinud ja nende õpetusel ning otsustel ei ole mõju.
Naatani vahendatud sõna põhjustab Taavetis muutuse. Taavet tunnistab oma pattu. Ta arvestab Jumala kõikväelisusega. Jumal karistab, aga annab ka andeks. Nüüd on ainukene võimalus saada andeks. Ka kuningas peab andeks paluma.
Taavet kuulas jumalamehe sõna! Praegu üteldaks selle peale: «Eks tõesta, mine kohtusse ja tõesta.» Tihti jääb korralekutsuja rumalasse olukorda – mis sa topid oma nina sinna, kuhu sul pole asja. Las ülemused ajavad oma ja sina vaata, kuidas omadega ise toime tuled.
Taavet arvestas, et Jumal näeb ja et kõigel on tagajärg. Praegu ollakse seisukohal – Jumal on kõrgel ja kaugel, ei maksa teda eriti pisiasjadega segada. Kas patud on siis tõesti väiksemaks läinud, et Jumalal peaks meiega vähem tegemist olema? Sugugi mitte, aga ülbus on suuremaks läinud.
Kahetsus on võõraks jäänud ja mõni ei viitsi ennast enam õigustadagi. Kui öeldakse, siis seda, et ega mina see kõige halvem ole. Mitte kõige halvem, aga halb küll. Nii halvim kui ka halb vajavad mõlemad kahetsust Jumala ees. Jumal ei tee patul ja patul vahet. Patt on Tema ees alati patt. Ei pääse kuningas, ei pääse ori. Ei pääse meiegi. Sinnani me oma mõtetes jõuda ei taha.
Tänase kirjakohaga suunatakse meid otsustama, kas tunnistada oma eksimusi või mitte. Naatan tuletab meile meelde, et iga inimene vastutab Jumala ees oma tegude, mõtete ja sõnade pärast.
Selles sõnas ei ole ainult hukkamõist. Selles on ka arm. Vaevalt saab Taavet kahetseda, kui juba üteldakse talle, et Issand on talle tema patu andeks andnud. Meie kujutame sageli ette, nagu Jumalale meeldiks karistada inimesi. See ei ole nii.
Karistus on kahjuks üks väheseid asju, mis paneb inimest mõtlema ja võibolla kurjast hoiduma. Kui ülestunnistuse ja kahetsuse aega edasi lükata, jääb vaevama hirm karistuse eest. Kuidagi on vaja meelde tuletada halvasti tehtud või koguni tegemata tegu, sest muidu läheme hukka.
Jumala tahe on meile andeks anda, sest tema olemuseks on armastada. Meile meeldib inimesi «õpetada» ka siis, kui on andeks palutud. Jumal aga ootab inimestelt patu tunnistamist ja andekspalumist, et meile andeks anda – siis ei tuleta Ta meie pattu enam meelde. Tema on armuline.
Oleme Jumalale näha ja näha on meie mõtted, sõnad ja teod. Eneseõigustus ei päästa meid. Mingem siis kahetsedes ja armu paludes Tema ette. Tema on see, kes suurelistele vastu paneb, aga alandlikele armu annab. Aamen.
Markus Haamer, Tarvastu koguduse õpetaja