Armastust ei saa tappa

Maarja seisis haua kõrval väljas ja nuttis. Kui ta nõnda nuttis, vaatas ta kummargil hauda ja nägi kahte valges riides inglit istuvat seal, kuhu oli pandud Jeesuse ihu, ühte peatsis ja teist jalutsis, ja need ütlesid talle:„Naine, miks sa nutad?“ Tema vastas neile: „Nad on mu Issanda ära viinud ja ma ei tea, kuhu nad on ta pannud.“ Kui ta seda oli öelnud, pöördus ta ümber ja nägi Jeesust.        Jh 20:11–14a

Maarja Magdaleena nutab. Ühed pisarad pole veel jõudnud kuivada, kui ta põskedele voolavad uued. Üks julm löök järgneb teisele. Kas sellest polnud veel küll, et inimesed – need mõistusetud ja julmad – tapsid tema, kelles oli põhjatut armastust, imelist mõistmist ja halastust? Nad olid lasknud naeltega puu külge lüüa need käed ja jalad, mida Maarja Magdaleena oli pesnud oma pisaratega ja kuivatanud oma juustega. Naine mäletas hästi seda hetke. See oli ju vaid kuus päeva enne Jeesuse ristisurma. Tema – põhjavajunu – oli läinud mingi kummalise selgusega majja, kus Jeesus oli külaliseks. Naine oli möödunud kõikidest teistest ja langenud Jeesuse jalgade ette, võtnud kalli nardisalvi ja võidnud sellega tema jalgu. Ja siis kuivatas ta need jalad oma juustega. 

Keegi oli sosistanud Jeesusele: Kas sa ei näe, et see on langenud naine – lükka ta eemale! Keegi oli nurisenud, et targem olnuks see Maarja kallis salv maha müüa ja selle eest vaeseid toita. Aga Jeesus ei lükanud teda eemale. Ta kaitses teda. Tema, Jeesus, hoolis kõlvatust. Ja ihaldatud ja põlatud Maarja Magdaleena elu muutus. Jeesus tõstis ta porist ja põlgusest. Tõstis varjust valgusesse. Surmast ellu, niisamuti nagu oli tõstnud samas majas olnud Laatsaruse. Võttis ta vastu nagu armastav isa oma kadunud poja. Maailm ei muutunud, aga Maarja Magdaleena sai uued silmad selle nägemiseks – armastuse ja lootuse silmad, mille Jumal kingib kõigile neile, kes vastu võtavad tema andeksanni, halastuse ja armastuse.

Viis imelist päeva. Ja siis nad tapavad Jeesuse – tema, kelles oli imeline armastus põlatute, vaevatute, mahavajutatute, mõranenud hingedega inimeste vastu – nad löövad ta risti.

Pühapäeva varahommikul, kui on veel pime, esimesel võimalusel ruttab Maarja Magdaleena hauale. Inimesed on tapnud Jeesuse, aga nad ei saa tappa Magdala Maarja armastust. Aga haud on tühi! Jeesust ei ole hauas! Ja Maarja silmad vajuvad pisaraid täis. Ja siis küsib keegi temalt: „Naine, miks sa nutad? Keda sa otsid?“

Ja Maarja vastab: „Nad on mu Issanda ära viinud ja ma ei tea, kuhu nad on ta pannud!“

Maarja teab oma pisarate põhjust: Nad on minult võtnud mu Jumala!

Maailmas on lõpmata palju pisaraid – liiga palju. Nutvad lapsed, mehed ja naised – haiget saanud, eemale tõugatud, sõdades, avariides, haigustes, õnnetustes sandistunud, kodutud, lootuse kaotanud valust vaevatud inimlapsed. Kui palju on aga neid, kes teavad oma pisarate tegelikku põhjust, seda, et neilt on võetud see, kes võiks neid ka nende ränkrasketes hetkedes armastada tagasi elule, kinkida neile lootuse, kuivatada nende pisarad?

Jeesus on lootusetute lootus, haigete arst, pimeduses ekslejate valgus, armastus ja lootus.

Esimene, kes Ülestõusnut näeb, on Magdala Maarja. Esimene, kes leiab uue elu, uue lootuse, uue rõõmu, on naine, kelle elu oli veerenud allamäge seni, kuni Jeesus ta langemise oma halastuse ja armastusega peatas. Ja selline on Jeesuse vastus selle naise muutusele, piiritule armastusele ja ohvrimeelsusele – temale, kelle silmad on pisaraid täis, kui ta ütleb: „Nad on mu Issanda ära viinud.“

Millepärast ja millal nutame meie? Kas ka siis, kui meile tundub, et oleme kaotanud ühenduse oma Jumalaga? Kas nutame oma patu pärast? Kas ka siis, kui taipame, et haavates oma ligimest, eemale tõugates seda, kes meist hoolib, mööda minnes neist, keda võiksime aidata, oleme oma elust välja lükanud Jumala – tapnud armastuse, halastuse. Kas nutame seda mõistes? Või siis, kui meile armsad inimesed lahkuvad ja me taipame, et hoolisime nendest liiga vähe. Ja siis, kui meil surma ees seistes pole lootust … sest nemad on meie Issanda ära viinud … või me ise oleme ta eemale tõuganud …

Magdala Maarja elu sai uueks.

Jeesus, surmast üles tõusnud Jumala Poeg, on uude ellu toonud miljoneid, kinkides uue ja ilusa lootuse, pannes õitsema armastuse ja halastuse paljude südametes.

Maailmas on ülekohut, valu, pimedust ja pisaraid. Aga see maailm pole enam endine pärast Jeesuse surma ja ülestõusmist. Mitte keegi, kes on kogenud ülestõusnud Jumala Poja armastust ja väge, ei ole enam endine.

Kristus on üles tõusnud ja temas on uus elu kõigil, kes temasse usuvad. Imeline elu ja imeline lootus …  uuestisünd … uus elu, mida meilt keegi võtta ei saa.

Palvetame nii, nagu kord keldi kristlased seda tegid: 

Vaigista mind, rahusta mind, / Tee mind tüüneks kui sügisjärv / Mahedal pilvitul päeval. /Puhasta mind, tuuluta mind / Nagu tormi-iil, mis laiali puhub / Varahommikuse udu. / Sütita mind, uuenda mind / Sinu vaimu loitva leegiga. / Hoia mind, puuduta mind / Nagu ema last oma rinnal. / Emba mind, toeta mind / Oma igikestva armastusega.

 

 

 

 

Jaan Tammsalu

Tallinna Jaani koguduse õpetaja