Armastuse ime

Paar aastakümmet
tagasi jõudis vaatajateni Oskar Lutsu raamatu alusel valminud lastefilm
«Nukitsamees». Filmi sündmused toimusid enamasti ühes talus, kuhu oli elama
sattunud väike sarvedega metslasepoisike. Paeluva tegevustiku kõrval oli väga
tähtsal kohal Olav Ehala kirjutatud filmimuusika. Üks mulle enam meelde jäänud
laululõike kõlab: «Head lapsed, need kasvavad vitsata, arm aitab enam kui hirm…
»

Kui me elame Vaimus, siis käigem ka
Vaimus. Ärgem olgem auahned, üksteise ärritajad, üksteise kadestajad! Vennad,
kui inimest peaks ka tabatama mingilt üleastumiselt, siis teie, vaimusaanud,
parandage niisugust tasase vaimuga, jälgides ennast, et te ise ei satuks
kiusatusse. Kandke üksteise koormaid, nõnda te täidate Kristuse seadust. Sest
kui keegi arvab enese midagi olevat, olemata aga midagi, see petab iseennast.
Ärge eksige: Jumal ei lase ennast pilgata, sest mida inimene iganes külvab,
seda ta ka lõikab. Kes oma lihalikule loomusele külvab, see lõikab lihalikust
loomusest kaduvust, kes aga Vaimule külvab, see lõikab Vaimust igavest elu.
Ärgem tüdigem head tehes, küll me omal ajal ka lõikame, kui me enne ära ei
nõrke! Niisiis, kuni meil on veel aega, tehkem head kõikidele, eriti aga
usukaaslastele!

Gl 5:25–26 6:1–3,7–10

 

Paar aastakümmet tagasi jõudis vaatajateni
Oskar Lutsu raamatu alusel valminud lastefilm «Nukitsamees». Filmi sündmused
toimusid enamasti ühes talus, kuhu oli elama sattunud väike sarvedega
metslasepoisike. Paeluva tegevustiku kõrval oli väga tähtsal kohal Olav Ehala kirjutatud
filmimuusika. Üks mulle enam meelde jäänud laululõike kõlab: «Head lapsed, need
kasvavad vitsata, arm aitab enam kui hirm… » Võib tunduda, et tegemist oleks
otsekui sõnumiga gospelmuusikast. Kui tänasel kirjakohal ei oleks juba
pealkirja, siis sobiks selleks hästi eeltoodud laululõik.

Apostel Paulus kirjutab Galaatia
kristlastele ja kutsub neid üles laitmatuks eluks. Galaatia koguduses oleks
justkui olnud vääritimõistmisi ja tülisid. Nüüd manitseb Paulus Galaatia õdesid
ja vendasid armastusele.

Nagu galaatlased, nii näeme ka meie iga
päev enda ümber palju asju, mis meile ei meeldi. Kas on keegi teinud midagi
valesti või öelnud halvasti. See kõik kriibib silma ja kõrva ning sunnib meid
sekkuma.

Paulus tuletab meile meelde, kuidas oleks
õige aidata. Nii inimlik on ju talitada viisil «Kus viga näed laita, seal mine
ja laida!». Kuid ladudes eksinu koormale lisaks veel meiepoolse hukkamõistu,
saavutame pahatihti eksinu kokkuvarisemise süükoorma all.

Kui inimene eksib, siis tavaliselt on
südametunnistuse (Jumala?) hääl see, mis jääb teda vaevama. Ega seda kerge
taluda ole. Siis oleme nagu haigusest vaevatud, kes otsivad oma hädale
kergendust.

Jeesus on see, kes seob meie hingehaavad.
Tema paneb kurdid kuulma, pimedad nägema ja jalutud käima. Ja kui Jumal ei ole
meid hukka mõistnud, vaid on osutanud meile Jeesuse Kristuse läbi hämmastavat
armastust, siis meie, kes oleme Püha Vaimu läbi osa saanud sellest armust,
peame osutama armastust oma ligimestele.

On ilmselt saatana trikk panna meid
kristlastena mõnigi kord arvama, et teame teistest rohkem ja oleme teistest
õigemad. Nii saame tihti kõigist õigemateks, õigemaks isegi kui Jeesus. Ja nii
siis olemegi, vagaduselooriga kaetud, mõistmas kohut ligimese üle. See aga on
tema alandamine ja Jumala pilkamine. Kuid mida me külvame, seda me ka lõikame.
See hukkamõist, millega meie hukka mõistame, saab osaks meile endile!

Jeesus ei mõistnud inimeste üle kohut. Ta
sai osa meie hädast ja valust kuni suurima mõeldavaima piirini. Ta võttis meie
(süü)koorma ja tegi meid vabaks.

Nii peaksime meiegi kandma ligimese muret
ja vaeva, valu ja rõõmu, sedasi täidame Tema seadust. Seaduseks meile aga on:
«Armasta oma ligimest nagu iseennast.»

Pauluse sõnade järgi jääb suisa mulje, et
kui sa ei osuta armastust, siis sa ei olegi keegi.

Armastus on see, mis meid kannab.
Armastusega puhus Jumal inimese peale, kes põrm on ja see sai elavaks hingeks.
Armastusega puhus surma võitnud Jeesus jüngritele, andes neile Püha Vaimu.
Armastusega äratatakse meid ristimises uuele elule, et võiksime saada osa
pühade osadusest ja igavesest elust. Armastus teeb elusamaks.

Kasutagem siis meile antud aega ja osutagem
armastust. Selleks meile see aeg ju antud on. Aga, et me ikka jõuaksime,
selleks palvetagem koos Assisi Franciscusega: «Issand, muuda mind oma rahu
saadikuks, sinna, kus on vihkamine, luba mul külvata armastust; kus on
ülekohus, luba mul külvata andestust, kus on lahkhelid, luba mul külvata
üksmeelt, kus on kahtlus, luba mul külvata usku, kus on eksimus, luba mul
külvata tõde, kus on meeleheide, luba mul külvata rõõmu, kus on pimedus, luba
mul külvata valgust. Issand, anna mulle jõudu lohutada enam teisi, kui otsida
ise lohutust, mõista enam teisi, kui oodata ise mõistmist, kinkida teistele
enam armastust, kui mulle endale osaks saab. Sest on öeldud: teistele andes me
saame ise, teistele andestades saame oma patud andeks, surres sünnime igavesele
elule.»

Aamen.

Lembit Tammsalu,

Hanila koguduse õpetaja