Armastuse asupaik

1 Kr 13
Meile nii tuttavat armastuse ülemlaulu on ikka mõistetud kui laulatuse üht alusteksti, mis sõnade kõlades loob ja kinnitab pühalikku hetke ning hiljem antavat lubadust ja tõotust. Ometi annab 1. Korintose kirja 13. peatükk ka maitse ja suunise tervele kogudusele, kes seda kuuleb ja taipab, milline on Kristuse armastus ja milleni viib kristlik armastus. Mis seob iga inimest enda külge ja liidab koguduseliikmeid ning annab aimu tegelikust sügavusest, suurusest ja lootusest kord vastu võtta täiuslikku, nagu Jumal mind kogu täiega juba on vastu võtnud ristimisest alates.
Armastus ei ole kaugeltki nii lihtne ja tuleks alustada pisut kaugemalt kui harjumuspärane koht, kus oleme seda osanud näha. Armastuse ülemlaulus ei ole oluline armastatu ilu, veetlus või kütkestavus, vaid armastus, mis on olemuslik ja kohalolev, nagu Kristus saab olla kõikjal kohalolev ning temast lähtub, saab allikana alguse suurim, mis ongi armastus. See on n-ö jumalik iseloomujoon, kategooria.
Inimene saab selles kristlikus armastuses olla, elada ja liikuda sõltumata sellest, millal või kellega see meid meie maisel matkal kokku viib. See on natuke sarnane rõõmuga, mis võib olla asjade põhjuseks, näiteks ma teen seda rõõmu pärast. Kuid samas saab see olla ka vahend või oskus, ma teen ühte või teist asja rõõmuga. Lõpuks, see saab olla ka kõige tulemiks ehk krooniks, sest see toob esile rõõmu.
Üks võimalus tänast kirjakohta mõista on vaadata seda kui meeleparanduse teksti, meelemuutuse teksti – seda, et teksti kuulja ja lugeja meelsus muutub ning ta hakkab otsima ja kinni hoidma sellest, mis on jumalik. Muidu rahustame oma südant ja hinge näilisuse korraga, lootes, et me hääl jõuab meist kõrgemale, meie tegude ilu kestab meist kauem. Võttes sisse oma koha päikese all, ei julge tunnistada sõltuvust teistest, oma õigusega sünnitame õiglusetust kaaslastele. Ka enda rahustamiseks tehtud heateod ja armuandide jagamine ning targutused leiavad viimselt kiitust andja enda huulilt pudenenud lausetesse.
Meelemuutuse võtmes aitab armastuse ülemlaulu mõista tänane evangeeliumitekst, kus Sebedeuse pojad igatsevad au järele istuda Õpetaja paremal ja vasakul käel (Mk 10:37). Nii saaks 1. Korintose kirja terve 13. peatükk olla kui proov, mille tõttu me haarame kinni Jumala armastusest ja laseme sellel meid parandada ja teha täiuslikumaks. See ei ole meie tegu, vaid Jumal on meid üles leidnud ja meid muutmas.
Siin on meeleparandus igapäevase imena, sest kuni me elame, vajame ikka ja uuesti meeldetuletamist. See toimub kogu aeg, sest iga päev me räägime, tahame teada ja taibata, olla kiivad ja samas kinkivad, natuke kelkida, samas olla ehedad.
See tekst on just selleks tarbeks ja aluseks, et taibata kõige allikat ja keset, mis on Kristuse armastus. Üsna paratamatu ja inimlik on, et usklike ja kristlastena ei saa me alati kõigest lõpuni õigesti aru ning hoiame meeles nõuannet „nagu äsjasündinud lapsed igatsege vaimulikku selget piima“ (1Pt 2:2), et just selle varal kasvada. Kuid kiiva kisub asi siis, kui jääksime vaid väetiteks lasteks nii mõtlemises kui toidus.
„Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud. Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus.“ (1Kr 13:12) Armastus avardabki nägema nähtamatut, jutustama nähtamatutest asjadest, sest nähtavatest räägitakse niikuinii. See aitabki elada elusamat elu, millesse meid on kutsutud, et saaksid ilmsiks Gaalatia kirja annid: „armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus …“ (Gl 5:22j). See kõik on selleks, „kuni meie kõik jõuame usu ja Jumala Poja tundmise ühtsusesse, saades täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda“ ( Ef 4:13).
Kohtumine armastuse ülemlaulu sõnade taga elava armastuse asupaigaga kannab endas palju enamat. Tihti suudame olla vaid tummad kuulajad, sest ükski meie sõna ei näi väärt lausumist, ükski tegu tegemist – nõnda täiuslik on hetk. Samas oleme peitnud Jumala ka igasse päevatoimetusse ja kui tarduda tummalt, siis libiseb käest seegi aeg, millal me tegelikult ei hoople ega otsi omakasu ega arutle lapsikult, vaid taipame jäävat ja suurimat.
Selle nädala pühapäev, mis on viimane enne paastu, suunab me mõtted olulisimale, millele toetuda kui kaljule või kindlale alusele, ning kannab endas nimetust „Esto mihi“– „Ole mulle!“. Meisse kõigisse jääb alati teatud pinge Jumala teede tundmise ja surelike mõtete vahel. Heitkem siis kõrvale, mis me edasiminekut takistab, et pühendada oma annid Jumala armastusele ja ligimese teenimisele.
Aamen.

 

 

 

 

Arho Tuhkru,
Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse õpetaja