Armastus vajab jagamist

Tarvastu kirikus mälestati 8. augustil Maimu ja Harri Haamerit.
Kesknädala keskpäevale vaatamata oli Viljandimaale kohale sõitnud palju rahvast. Haamerite järeltulijad, kristlased, kes noortena kasvades Memme ja Taadi lähedusest ja heast sõnast osa said, Mustla-Tarvastu rahvast ja kaugemaltki tulijaid.
Armulauaga jumalateenistusel teenis Maimu ja Harri poeg Eenok Haamer, laulis tütar sopran Maarja Haamer-Renter, kirikupingis istusid poeg Andres Haamer ning kasupoeg Alberti poeg Meelis-Lauri Erikson. Kaasa teenisid Markus Haamer, Siimon Haamer ja Tarvastu koguduse õpetaja Elve Bender. Laulu ja pillimänguga kaunistasid teenistust Haamerite järeltulijad.
Laululehele olid valitud laulmiseks laulud, mida tõlkinud või millele eestikeelsed sõnad teinud Harri Haamer.
Jutluse aluseks võttis Eenok Haamer kolm tema jaoks tähenduslikku kirjakohta. Ja need on Lk 12:32 (Ära karda, sa pisike karjake, sest teie Isal on hea meel anda teile kuningriik!); Fl 3:20 (Aga meie kodupaik asub taevas, kust me ka ootame Päästjat – Issandat Jeesust Kristust) ja Ps 16:11b (Meeldivaid asju on su paremas käes alatiseks).
Oma vanemate aulisest elust ja pöördelistest eluseikades rääkides pani Eenok Haamer kirikulistele südamele: «Hoidke üksteist ja Jumala poole.»
Pärast jumalateenistust sõideti Tarvastu kalmistule, kus Maimu ja Harri Haameri kalmul süüdati küünlaid ja asetati lilli. Eenok Haamer meenutas isa matuseid 14. augustil 1987. aastal. 2000 inimest saatis Harri Haameri sarka kirikust kalmuaeda, hauale jäi lillekimp, millel ümber sinimustvalge. Kui see väike lindike paluti abikaasal ära viia, öelnud Maimu Haamer: «Mis surnule toodud, jääb temale.» Ja nii jäigi. Hirvepargini jäi üheksa päeva ja muinsuskaitseseltside kokkutulekuni Tarvastus kolm nädalat.
Maimu (snd Maramaa, 14.07.1912–28.12.1997) ja Harri Haameri (8.07.1906–8.08. 1987) 1934. aastal Tartu Pauluse kirikus laulatatud abielu kestis üle poole sajandi. Perekonnas valitsenud armastuse valgust kiirgas kaugele väljapoole kodu ja sellest said paljud osa.
Nende koduuksed olid alati avatud ja toitu pakuti isegi siis, kui tundus, et enam midagi süüa pole. Südamlikke mälestusi jagati hubases Tarvastu pastoraadis hilise pärastlõunani. Õnnistatud on need, kes juba siin maa peal on elanud taevas.
Sirje Semm