Armastus on Jumala olemuse ainus ja paratamatu suund

Mt 14:22–33

Lugu Jeesuse vee peal kõndimisest sisaldab mitut kihti ja seob Vana Testamendi kultuuriloo kristliku koguduse liturgiaga. Loo struktuur on liturgiline ning algab palvega, millele järgneb Jumala vägivalda võitev ja loova armastuse tunnistus, ning lõpeb koguduse usutunnistusega.

Paljud sündmused ja lood algavad ja lõpevad Piiblis palvega, mis näitab, et inimese tegevus algab ja lõpeb sellega, et ta märkab oma suhet kõiksusega. Palve tuletab meile meelde, et palves oleme osa ühest ja samast loodud maailmast, mis on see, mida ta on tänu oma suhtele Jumalaga. Palves inimene tunnistab, et Jumal pole üks asi maailmas ehk olemas samal viisil nagu loodus või inimene või antud loo kontekstis vesi, torm, lained või paat, vaid Jumal on see, milles kõik muu leiab oma olemise aluse, põhjuse ja eesmärgi. 

Jeesus läks mäele üksinda palvetama. Mäe peal avaneb vaade maailmale ning üksildus palves on tegelikult osadus kõigega, mis avab inimese tegutsema maailma ja üksteise heaks. Palve on eeldus armastusele, sest palves inimene tunnistab oma seotust teiste inimestega, loodusega ehk kogu loodud maailmaga.

Ajal, kui Jeesus oli öösel palves, olid jüngrid paadis teel vastaskaldale. Paat on kiriku allegooria. Kirik on Jumala rahvas, kes on pidevalt igasuguste tormide keskel. Lained ja torm näitlikustavad kannatust ja valu, mis maailmas sel ajastul on paratamatus. Lisaks on torm ja lained ning eriti vesi ka ürgse Jumala-vastase väe ehk kaose allegooria. 1. Moosese raamatust loeme, kuidas maailma loomise alguses oli maa tühi ja paljas, pimedus oli sügavuse peal ning Jumala vaim liikus vormitu sügava vee peal. Seejärel aga ütles Jumal esimesed mõeldavad, kuuldavad ning ka kirjutatavad sõnad: „Saagu valgus!“ 

Kõik, mis on tekkinud Jumala sõna kaudu, on elus ja see elu on inimeste valgus. Valgus paistab pimeduses ning tänu Jumala armastusele saame olla üksteise jaoks elu valguseks ja armastuse peegliteks. Jeesus on maailma valgus, tema omakorda ütles oma jüngritele ehk seega kirikule: „Teie olete maailma valgus!“ Pimedusel ja valgusel pole tegelikult mingit pistmist teineteisega. Pimedus pole kunagi muud kui valguse puudumine ning kui kord viimase öö järel tõuseb päike ning valgus saab lõplikult avalikuks, pole pimedust enam olemas.

Jeesus jõudis paadi juurde neljanda öövahitunni ajal ehk varahommikul just enne päikesetõusu. Sealsamas järve peal kordus loomise ja ülestõusmise taasloomise lugu: Jumala Sõna ehk Jeesuse ligiolu oli see, millele järgnes valguse koit. Sõna: „Saagu valgus!“ sai tõeks, kui Jeesus jõudis oma rahva juurde ehk jüngrite paadi juurde neid päästma pimeduse, lainete, tuule ja tormi ning surmahirmu ja meeleheite käest. 

Peetrus, see „kalju“, millel kirik üles ehitati, tahtis astuda vee peale ja minna Jeesusele vastu. Jüngrite hulgas oli ta juhtfiguur, kelle isiksuse ja elu kaudu on meil võimalik näha erilisel viisil Jumala armu. Nimelt laevast välja astunud ja lainetel kõndinud, vaatas ta korraks kõrvale, nägi laineid ja tuult, hakkas kartma ning vaikselt vee alla vajuma. Jumala arm saab avalikuks inimlikus nõrkuses, aga elus on lihtsam toime tulla inimese isekuse põhjustatud kannatusega, sest siis on süü, andeks palumise, andeks andmise ja andeks saamise ahel selgelt nähtav. 

Mõnikord ei saa me aru iseenda käitumisest, aga võib-olla Jumala armastuses paneb meid kõige rohkem kahtlema see, et märkame maailmas valitsevat mõttetut kannatust ja valu. Kannatuse mõttetus on aga märk sellest, et kannatusel ja valul ei ole iseseisvat, igavest või muutumatut olemust. Nagu pimedus on valguse puudumine, on kurjus headuse puudumine. Iga inimese maailmavaate vormiv küsimus ongi, kumb on igavene ja muutumatu, kas pimedus või valgus, kas vägivald või armastus. Iga inimene – olenemata tema positsioonist – upub elu lainetes pimeduse ja elu mõtte puudumise merre, kui kaotab usu valgusesse ja armastusse, kui ei hoia oma pilku Jumala armastusel, Jeesusel.

Kui Jeesus astus paati, rauges tuul. Jumal võidab maailma pimeduse ja kurjuse, võites inimlikult arusaadava kiusatuse kasutada võimu ja vägivalda enda kasuks. Vägivald petab inimest, andes mõista, et võimuga on võimalik saavutada midagi head. Võim pole selles, et kellelgi on võime teha, mida iganes keegi tahab, vaid tõeline võim on selles, et on võimetu muuks kui armastuseks. Jeesuse risti kaudu näitab Jumal maailmale, et tema vägi on valikuvabaduse täielik puudumine, mistõttu armastus on Jumala olemuse ja „tahte“ ainus ning paratamatu suund.

Sellist Jumalat usub kristlik kogudus ning seda armastust usaldades saame ühiselt tunnistada: „Tõesti, sina oled Jumala Poeg! Sina oled Jumala ennastohverdav armastus.“

 

 

 

 

Joona Toivanen,

vikaarõpetaja