Armastus ja vastutus annavad elule väärtuse

Aga kes teie seast, kellel on sulane kündmas või karja hoidmas, ütleks temale, kui ta väljalt tuleb: «Tule kohe siia ja istu lauda!»? Eks ta pigem ütle talle: «Valmista mulle õhtusöök ning pane vöö vööle ja teeni mind, kuni ma saan söönud ja joonud, ning pärast söö ja joo sina!» Kas ta seda sulast tänab, et see tegi, mida tal kästi? Nõnda ka teie: kui te olete teinud kõik, mida teil on kästud, siis öelge: Me oleme tühised sulased, me oleme ju teinud, mis meie kohus oli teha.»

Lk 17:7-10

Me tunneme väikest printsi, muinasjutulist tegelast Antoine de Saint Exupéry samanimelisest loost, kes püüab leida sõpru. Oma teekonnal planeedilt planeedile kohtab ta kummalisevõitu tegelasi. Aga kõik nad tunduvad talle millegipärast pisut naeruväärseina. Mäletatavasti kohtab ta laternasüütajat, kes tibatilluksel inimtühjal planeedil igal päeval laternaid süütab ja kustutab. Kuigi planeet on nii tilluke, et väikese printsi sõnul päikesega kõndides ei lähekski see iial looja, süütab ta laternad ikka. Väikese printsi imestunud küsimusele vastab ta vaid: «Kord on niisugune.» Laternasüütaja järgis kohusetruult korda. Ja kuigi planeet, kus ta elas, tiirles iga aastaga aina kiiremini ja kiiremini, siis kord ei muutunud. Ainult laternaid tuli süüdata ja kustutada kiiremini. Viimaks polnud tal mahti enam magadagi. Kord ja kohus olid haaranud kogu laternasüütaja elu.

On’s kristlase elu sarnane paratamatult peale pandud kohustusega, kus uskliku osaks on vaid tühise sulase kohusetruudus? Aga millegipärast leidis väike prints, et just laternasüütaja oli ainus, kes ei tundunud talle mingilgi kombel naeruväärsena. Ja seda mitte üksnes nende rohkete päikese tõusude-loojangute pärast, mida ta taga igatseb, vaid sellepärast, et laternasüütaja ei tegelenud üksnes iseendaga. On hea, kui sul on siin elus oma ülesanne. On hea, kui keegi sind kusagil vajab. Ka siis, kui sa koged, kuidas neid ülesandeid on ühtäkki nii palju, et sa nende all küüru vajud, tea, et mitte ükski seatud raskus pole olnud asjatu. Iga seatud ülesande läbi on sind milleski muudetud. Iga «elu väljakutse», iga lõpule viidud ülesanne on Jumala arm. Armu rikkust kogedes märkad sa, kuidas oled tühjaks saanud oma isekusest, kuidas tühise sulasena võid olla õnnelik. Aga kui sa Tõe poole püüeldes ja kõige paremadki tegusid tehes mõtled vaid tunnustusele, siis küllap on sinugi looga nii nagu väikese printsi paljude sõpradega: ka head tehes, helgeid mõtteid mõeldes oled sa tegelenud üksnes iseendaga. Aga meid ei ole ju vabastatud enesearmastuseks, vaid ligimesearmastuseks, isetuks ja ohvrimeelseks armastuseks, millele ei tule otsa ning mis süüdatakse meis taas ja taas.

Jeesus Kristus on oma tähendamissõna kaudu ajendanud meid mõtlema meie kutsumuse, meie kutsumise üle, aga ka inimsuutlikkuse ja -väärikuse üle. Tema on sind nimepidi kutsunud, Ta on pidanud sind oma kutse vääriliseks. Aga meie armastus ja andestamissuutlikkus, meie võimekus ja väärikus ei lähtu üksnes meist endist, vaid Jumalast. On ju nii, et seal, kus armastatakse ja päästetakse, jääb mina koos oma tunnustusvajadusega tahaplaanile. «Sest me ei heida oma anumisi su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid sinu suure halastuse pärast,» ütleb salm algavaks nädalaks (Tn 9:18).

Albert Schweitzer on mees, kes paljudele põlvkondadele on olnud teenimise eeskujuks, ja seda mitte üksnes õpetaja, orelikunstniku ja arstina, vaid armastava inimesena. Temalt pärineb mõte, et igaüks, kui amet seda võimaldab, võiks otsida selle kõrvalt võimalusi tööks, mis tooks inimestele head. Jah, heategevus on töö, mis ei lõpe ealeski. Heategevusele on tööpuudus võõras. Saksa märtrist pastor Dietrich Bonhoeffer seevastu on öelnud, et me ei jõua oma elus kõike teha ja kõigega tegeleda. Sellepärast on ühiskonnas kindel tööjaotus. Ja mitte igaüht meist pole kutsutud tegutsema elu kuumades punktides. Aga ta lisab: «Ametialased ülesanded on piiritletud, aga vastutus on piiramatu.» Vastutust kanname me ka siis, kui me oma töös otseselt inimestega kokku ei puutu.» Igas armastuses on olemas tunded: vastastikused või ühepoolsed. Kuid sama olulised, kui on tunded, on soov armastatu eest vastutust kanda. Armastus ja vastutus on omavahel seotud. Need kaks annavad meie elule väärtuse ja mõtte.

On septuagesimae-pühapäev (eesti keeles 70). 63 päeva on veel jäänud ülestõusmispühani ja kolm nädalat paastuajani. Oleme vaimus suunamas oma pilku eelseisvaile sündmusile: Jeesuse Kristuse kannatusteele ja ülestõusmisele. See on ennastohverdava armastuse ja piiritu vastutuse võtmise tee. See maailm oleks troostitum ja vaesem ilma inimeseta, kes Tema nimes on valmis armastuses vastutust võtma ja seda lõpuni kandma. Tehes seda mitte tunnustuse ja oma õiguse pärast, vaid üksnes tühise sulasena ristiinimese kohust täites. Tühiseid sulaseid maailma laiem avalikkus ei tunne. Sellepärast nad avalikkuse silmis tühised ongi. Vaid üksikute nimed saavad raiutud altarimarmorisse.

Uppsala toomkirikus seisab lihtne pealdis: Nathan Söderblom. 15.I 1866 -12.VII 1931. Miski ei meenuta kirikulisele, et seda nime kandnud mees oli peapiiskop, usuteadlane, kristliku maailmakonverentsi kokkukutsuja, Nobeli rahupreemia laureaat. Ja eestlasest kirikuline ei leia kirikus hauakirjet, et ta oli eestirootslaste kirikuelu korraldaja, peapiiskop, kes 1921. aastal ordineeris EELK esimese piiskopi Jakob Kuke. Pealdisel seisavad vaid read: «Me oleme tühised sulased, me oleme ju teinud, mis meie kohus oli teha.» Aamen!

Kalle Kadakas,
Viljandi praostkonna vikaarõpetaja