Armastus inimeste vastu algab usust

Jeesus ütles oma jüngritele: «Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle! Sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle.

(Mt 16:24–25)
Jeesuse käsku «salaku oma mina» on tänapäeval palju raskem täita kui varasematel aastakümnetel. ilmselt on juba Jeesuse käsu «armasta oma kaasinimest sama palju kui iseennast» täitmine paljudele inimestele äärmiselt raske, sest enesearmastus või egoism ja kõik sellest tulenev muudab inimese maailma keskpunktiks ja paljud ei mõtlegi kaasinimese peale rohkem, kui see enesele kasulik on, rääkimata tema armastamisest. Algab ju armastus kaasinimese vastu usust Jumalasse kui meie kõikide Loojasse veendumusest, et me kõik oleme Jumala lapsed, sellistena õed ja vennad Kristuses ning õdede-vendadena võrdsed hoolimata sellest või just selle tõttu, et oleme varustatud erinevate vaimuandidega ja inimlikus mõttes vägagi erinevad.
Erinevus, sõltudes erinevatest andidest, erinevast keskkonnast, erinevatest perekondadest, ikka veel erinevast soost, on väga suur, aga ei anna kellelegi õigust olla uhke ja hoolimatu oma parema lähtepositsiooni tõttu. Sellest on vaid paarsada aastat möödunud, kui Mihhail Lomonossov läks jalgsi Valge mere äärest Moskvasse ülikooli õppima. Paljud Eesti haritlastest käisid jalgsi Tartu ja Riia vahet, rääkimata algkristlikest kirikukogudest, millele jalgsi tulemine tuhandete kilomeetrite kauguselt oli vägagi tavaline asi.
Jeesuse järel käimine tähendab oma mina salgamist, egoismist ja enesekesksusest loobumist ja oma risti enese peale võtmist. Oma rist võib äärmiselt erinev olla, aga ma usun, et kõik on kogenud, kui raske on mingi koorma enese järel lohistamine ja kui võrratult kergem on selle võtmine enese peale ja kasvõi selle kandmine. Neid riste, mida me ei taha enese peale võtta, on äärmiselt palju. Olgu näiteks toodud vaid mõned neist: loobumine alkoholist, suitsetamisest, narkootikumidest, ka näiliselt kõige süütumatest, loobumine liigsöömisest, teiste inimeste tagarääkimisest ning kuulujuttude levitamisest, loobumine laiskusest, asjatust vaidlemisest jne.
Enese mina mahasalgamine on tänapäeva uhkele ja isekale inimesele väga raske, sealhulgas ka vaimulikele, aga see on hädavajalik, et täita Jeesuse käsku ja olla Jumalale meelepärane. Prohvet Malaki läbi ütleb Issand: «Kas inimene tohib Jumalat röövida? Aga teie röövite mind … Tooge kõik kümnis täies möödus varaaita.» (Ml 3:8,10) Aga loomulikult ei tähenda Jeesuse järel käimine truudust ainult materiaalsetes asjades, vaid kõigis eluväärtustes.
Jeesus ütleb: «Mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, oma hingele teeks aga kahju?» (Mt 16:26) Olen rõõmuga kohanud selliseid inimesi, kes Jumala poolt neile antud küllust kasutavad hästi, toetavad kirikut või mõnda kogudust, annetavad kiriklikele ja lõppkokkuvõttes kõigi inimeste heaks töötavatele projektidele, ei loe kunagi raha, kui on vaja mingit kiriklikku ettevõtmist toetada, kokkuvõttes ei pürgigi kogu maailma võitma. Nende küllus muutub otsekui märkamatult veel suuremaks, sest Jumal õnnistab nende ettevõtmisi teiste inimeste heaks. Ning ma olen täiesti veendunud, et viimsel kohtupäeval arvab Jumal nad õigete hulka ja asetab oma paremale käele ning kutsub pärima kuningriiki, mis neile on valmistatud maailma rajamisest peale. Aga samas on inimesi, kes mõtlevad ainult enesekeskselt kõige saamisele ja kulutavad oma vahendeid isekalt. Lõpuks on nad vaesuses nii materiaalses mõttes kui ka vaimses tähenduses ja Inimese Poeg ütleb neile: «Minge ära minu juurest, te äraneetud, igavesse tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele» (Mt 25:41). Nii pärivad nad igavikus viimse hukatuse.
Me peame arvestama sellega täna, kui Jeesuse ülesäratamisest ja taevasse ülendamisest ei ole möödunud veel kahte Jumala päeva – «Issanda juures on üks päev nagu tuhat aastat». Jee­suse taastulemise kiire ootamine on meie kannatamatuse märk ja Jeesuse taastulemise aegade, mille kohta Jeesus ise ütleb, et «seda päeva ja tundi ei tea keegi, ei Jumala Poeg ega inglid taevas, kui vaid Jumal Isa üksi», rehkendamine ja ette kuulutamine on usaldamatus Jumala vastu. Jeesus ütleb: «Inimese Poeg tuleb oma Isa kirkuses ja tasub igaühele selle tegusid mööda.»
Seega peame kõiki oma tegusid ja sõnu mõõtma Jumala sõna mõõdupuuga ja ka püüdma teha kõike, mida Jumal meilt ootab, nii kaua kui päeva on, mitte kunagi tulevikus, mida meile ei pruugita kinkida. Öö tuleb, mil keegi ei saa enam midagi teha. Praegusel ajal on meil võimalusi täita Jumala tahet lõputult palju (kas me aga seda tahame?) ning leida selleks võimalusi ongi oma elu, oma mina kaotamine Jeesuse Kristuse pärast ja seeläbi selle leidmine.

 

 

 

 
Peeter Kaldur,
Jõhvi koguduse õpetaja