Armastage üksteist, ütleb Malle Allmere

Haapsalu koguduse teenetemärk on sel aastal määratud oktoobris kaheksakümnendat sünnipäeva tähistanud Malle Allmerele.

Mallelt on palju õppida, kas või austust vanemate inimeste vastu. Malle meenutab, et taipas juba pisikese tüdrukuna, et vanadel inimestel on eriline võlu ja neilt on väga palju õppida. Ta meenutab ikka, kuidas armastas lapsena vanainimeste lähedal istuda ja nende juttu kuulata. Ja lisab, et õppis neljaselt meie­isapalve selgeks ja see palve on saatnud teda kogu elu.

Jumalausku

Malle ütleb, et tunneb Jumala lähedalolu iga päev. Ta on mõlgutanud mõtet, et ükskord loeb ta pühakirja järjest kaanest kaaneni läbi. Aga igapäevase lugejana tunnistab, et teda kõnetab enam Uus Testament ja Vanast Testamendist Moosese raamatud. Lemmikraamatuna nimetab ta Johannese ilmutusraamatut. Võib-olla tuleneb see asjaolust, et seda armastas lugeda ema vend. Kuigi ilmutusraamatus on hirmuäratav kuulutus uskmatutele, on seal ka kirjeldus uuest Jeruusalemmast ja lubadus, et Issand Jeesus tuleb tagasi.

Kuigi Malle Allmere kodus loeti ikka pühakirja ja ta käis ka pühapäevakoolis, küll kodulähedases baptistikirikus, sest luteri kirikusse oli kaksteist kilomeetrit maad, jõudis ta leeri 30 aastat tagasi. Kuigi paljud siis tulid kiriku juurde, kadusid nad peagi. Malle jäi. Neli aastat hiljem sai temast koguduse nõukogu liige. 

Kui Malle meenutab varasemat aega, siis käivad mul judinad üle selja. Ta ärkas kell neli, tõttas linna ühest otsast teise, et kütta koguduses kaks ahju. Ruttas siis koju tagasi, et tütred kooli saata ja jõuda kella kaheksaks tööle. Poeg oli selleks ajaks oma elu peale läinud. Aga Malle ütleb, et teda varajane ärkamine ei häirinud, ja lisab, et ju talle jäi lühike uni karjaskäimisest külge. Töö elektrivõrgu kontrolörina võimaldas ka tööaega sättida, jääb Malle tagasihoidlikuks.

Seda kõike, mida Malle on teinud ja teeb Haapsalu koguduses, annab üles lugeda. Aga kindlasti tuleb mainida diakooniatööd, teelaua korraldamist ja külaliste toitlustamist ning abitööd kantseleis, sh kassapidaja ametit. Nii et kogudust teeniv piiskop Tiit Salumäe ütleb: „Malle on kolmkümmend aastat osalenud vabatahtlikuna diakooniatöös, korraldanud diakoonia annetusmüüki, keetnud teed ja kohvi ja katnud lauda külalistele ning kui tervis lubab, tuleb nüüdki meelsasti appi. Ta on eakate teetunni perenaine.“

Korilaseusku

Aga see pole kaugeltki kõik. Haapsalus tegutseb 1999. aasta algusest kristlike pensionäride ühing Eelim ja Malle on üks selle asutajatest ning kuulub praegugi juhatusse. Kui ta ütleb, et on oma tegevust vähendanud, siis mõtleb just ühinguga seonduvat.

Võib-olla on aidanud tal tervist tugevana hoida lapsepõlves tehtud maatöö. Ta loetleb oma lemmiktegevusi: kudumine, tomatite kasvatamine, ravimtaimede ja seente korjamine. „Oleme tütrega korilased,“ sõnab Malle ja lisab, et sel aastal oli eriti soodus korjata. Metsmaasikaid sai tütrega kahasse kümme kilo, on ta tänulik. Vabal ajal armastab ta lugeda Aili Paju loodusravist kõnelevaid raamatuid.  

Eks muret on ka, sõnab Malle. Tal on kolm last, viis lapselast ja viis lapselapselast ning ta mõtleb ikka, kuidas neil läheb. Aga teab samas, et saab alati Jumalalt tuge. „Jumal annab jõudu ja tiivad,“ sõnab ta. Pärast operatsiooni tal käsi hästi ei tööta, aga pigem mõtleb ta abikaasa tervisele, kes tuleval suvel saab 90. 

Haigused ja mured käivad ikka mööda inimesi. Ebameeldiv uudis on eelmine päev saabunud lapselapselt, kes on saanud koroonaviiruse. „Kogu aeg palvetame,“ ütleb Malle, mõeldes ka väikesele lapselapselapsele, kuid lisab, et tal on kaitseingel. Ja mõtleb selle all koguduse noort abiõpetajat Kristo Hüdsit.

Ta soovitab kõigil mõelda positiivselt, palvetada ja üksteist armastada. Abiks võib olla Eesti Kirik, mida Malle loeb ja tellib lehe taasilmumisest alates. Ta soovib, et kurjus lõpeks ja uudiste jälgijana on seisukohal, et abieluteemalise referendumi korraldamise asemel peaks riik raha suunama haigekassale. Ja veel lisab ta, et jätab vahel uudiste kuulamisegi pooleli ning läheb Piiblit lugema.

Rita Puidet