Äraspidine riigikirik

Eesti riigi sajanda aastapäeva suvine peonädal on möödas ja eelmisel esmaspäeval tähistasime riigi iseseisvuse taastamise 27. aastapäeva. Peonädalas oli mitmeid teemapäevi nagu üldluulepidu ja looduse päev. Usupäeva ei ole, on teema-aasta „Eesti usk“. Aasta jooksul käsitletakse olulisi küsimusi: kellesse või millesse me usume?, kuidas see usk ilmneb ja elu kujundab?, kas püsib usk õiglusesse ja headusesse?, kas jätkub usku Eestisse?, kus on selle usu allikad?
Riigi taastamist tähistades on päevakohane ka riigi ja organiseeritud usuelu – kiriku kui institutsiooni – suhete küsimus. Aeg-ajalt on kirjutatud või öeldud, et EELK taotleb riigikiriku staatust. Näidetena tuuakse rahaeraldused Eesti Kirikute Nõukogule, muinsuskaitsealuste pühakodade restaureerimise või remondi toetused, kaplaniteenistuse olemasolu kaitseväes ja politseis ning palvused avalikel tseremooniatel.
Need näited ei kinnita EELK soovi saada riigikirikuks. Kirikute nõukogus on liikmeteks mitme konfessiooni kirikud, kultuurimälestiste korrashoiu toetuse saajate ring ei piirdu samuti vaid EELK kogudustega ning kaplaneid on samuti mitmest kirikust. Ma arvan, et arhitektuurimälestiste hoidmine on odavam, kui neid hooneid kasutatakse. Tühjade hoonete hoid on riigile kallim. Kogudused võivad jumalateenistusi pidada ka väiksemates ruumides.
Palvustesse paraadidel ning mitmetel muudel tseremooniatel võib suhtuda põhimõtte kohaselt, et riigi kodanikeks on nii kiriku liikmed kui ka eemalseisjad. Kirikuliikmetest kodanikel on samuti õigus oma usku väljendada, nii nagu nad taluvad teistsuguste mõtete avaldamist. Põhiseadus kaitseb igaühe vabadust nii üksinda kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi.
Mida mõeldakse riigikiriku all? Ma ei tea, kuidas seda sõna mõistavad mitmed avalikult esinevad inimesed. Kiriku ja riigi vahekordade vormidest kõneldes on riigikirik ühendus, kus kirik täidab avalikke ülesandeid hariduse, perekonnaseisu, hoolekande jm asjades, on riigi poolt ülalpeetav, vaimulikud talitused on kohustuslikud, vaimulikud on ka riigiametnikud ning riigivalitsus sekkub ametisse määramistesse ja kirikuelu juhtimisse. Riigikirikuks oli Vene keisririigis õigeusu kirik. Teised kirikud Vene riigis olid lubatud teatud piirangutega, keisri kaitse all ja ka nende elukorraldusse sekkus riik.
Teised vahekorra vormid on kirikuriik, mispuhul kirik otsustab riigivõimu õiguspärasuse üle, ning riigist sõltumatu, end ise korraldav ja juhtiv kirik. Just viimast pidasid silmas 1917 kirikukongressist osavõtjad, kui võeti suund vabale rahvakirikule.
Tavalise riigikiriku korral tundis riigivõim end vastutavat oma alamate hingeõndsuse eest. See eristab nn äraspidisest riigikirikust. Minu arvates oli viimasel Vene ajal äraspidine riigikiriku vorm. Konstitutsiooni järgi oli küll kirik riigist ja kool kirikust lahutatud, kuid tähele pannes riigi sekkumise ulatust usuühingute ellu, ei jää muud öelda. Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu määrusega 614 5. juulist 1945 kinnitati usuühingute korraldamise ajutine juhend. Jumalateenistusi ja ametitalitusi võis kirikus, palvelas, sünagoogis jne pidada vaimulik, kellel oli NSVL RKN juures asuva Usukultusasjade Nõukogu voliniku luba selles usuühingu piirkonnas tegutsemiseks. Kirikuvalitsuste antud tõendid seda õigust ei andnud.
Jumalateenistusteks luba vaja ei olnud, kuid öine teenistus oli lubatud vaid neil pühadel, kus see on kindlaks kujunenud usukommete täitmine. Vabaõhuteenistusteks, milleks on ka surnuaiapühad, tuli vähemalt kaks nädalat varem luba küsida kohalikult täitevkomiteelt. Usuühingu üldkoosolek tuli kolm päeva varem registreerida täitevkomitees, esitades koha, aja, päevakorra ja loodetava osavõtjate arvu. Koosolek pidi olema avalik ja otsused tuli saata täitevkomiteele.
Annetusi võis koguda ainult liikmetelt ning raha võis kasutada kiriku ülalpidamiseks ja vaimuliku palgaks. Lubatud olid ka korjandused seoses usklike patriootliku tegevusega, mis hiljem väljendusid raha andmises Rahufondi. Patriootlikud annetused olid tegelikult kohustuslikud.
Raha ei tohtinud anda üksteise abistamiseks, hoolekandeks jmt. Need tegevused ei olnud lubatud.
Võimu suhtumist näitab voliniku salajane kiri täitevkomiteede esimeestele 18. novembrist 1947. Esmalt tuletab ta meelde, et usuühingute vara on natsionaliseeritud seisukorras ning kogudusel ei ole õigust vara käsutada ja muid korraldusi teha. Kogudus ei ole juriidiline isik ja tema vara on riigi vara.
Järgnevalt ta selgitab, et vara jaotub usukultuslikuks ja mitteusukultuslikuks. Usukultuslik vara ja kantselei jaoks vajalik vara antakse lepinguga kogudusele kasutamiseks. Muu vara (elamud, pastoraadid, leerimajad jne koos inventariga) tuleb üle võtta ja lubamatu on, kui kogudus sõlmib nende kasutajatega lepinguid. Kogudus võib täitevkomiteelt kantseleiruume üürida, teiste isikutega sõlmib nende hoonete kasutamiseks (sh vaimulike eluruumid) lepingud täitevkomitee.
Samas manitseb volinik, et usuühingu teenistujate elamispindade äravõtmisel peaks esialgu vältima n-ö viimaste normideni minemist, et vältida usklike proteste „usulise tegevuse takistamise ja tagakiusamise iseloomuliste väidetega“.
Nõukogude ajal sekkus riigivõim kiriku enesekorraldusse ja samas olid kõik koguduste kasutatavad varad riigi omad. Ka annetuste eest kirikuhoone remondiks ostetud naelad muutusid riigi omandiks.
Võrreldes Vabadussõja ajaga olid ajad siiski paremad. Vaimulikud ei olnud enam lindpriid ja kõiki kirikuid ei võetud muuks otstarbeks kasutusele. Mul on kahju, et avataval kommunismiohvrite memoriaalil puuduvad aastaarvud 1918 ja 1919, millega jätame kõrvale Rakvere Palermo metsa, Tartu Krediitkassa ja teised nende aastate ohvrid, sh mitmed vaimulikud.
Tänuga meenutan kõiki kirikuliikmeid ja kaastundlikke kõrvalseisjaid, kes nendes oludes jätkasid pühakodade kasutamist ja taastasid sõjas kannatada saanud hooned. Tollane võim sidus koguduse ja pühakoja omavahel. Kogudus registreeriti, kui vähemalt 20 liiget sõlmis hoone asutamise lepingu. Kuid hoonetest olulisem on, et jätkus rõõmusõnumi kuulutamine ja sakramentide jagamine.

 

 

 

Vootele Hansen,
kolumnist