Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Ära unusta Issanda heategusid

/ Autor: / Rubriik: Jutlus / Number:  /

Lk 17:11–19
Paljud meist on hädades tõstnud pilgu taeva poole ja Jumalat appi hüüdnud. Nii on see ka loos kümnest pidalitõbisest. Nad teavad, kes on Jeesus, ja teda kohates hüüavad teda oma hädas appi. Jeesus vastab neile. Nad lähevad, et teha nii, nagu Jeesus ütles – näidata end preestrile –, ja teel olles saavad terveks. Edasi kulgeb kõik küllaltki tavapärast rada mööda. Hädale abi saanud, lähevad mehed oma teed, tõenäoliselt rõõmustades selle üle, mis sündis, kuid enamikul ei tule meeldegi tänada seda, kes neid imelisel moel aitas. Ainult üks neist pöördub tagasi, et tulla Jeesust tänama. Kas pole see sageli meiegagi samamoodi? Kui oleme vaevas ja hädas, hüüame Jumalat appi, kuid kui häda on kõrvaldatud, unustame tänada.
Kirjanik Juhan Liivgi on oma jutustuses „Peipsi peal“ rääkinud kahest mehest, kes järvejääl hätta sattudes lubasid kirikule kroonlühtri kinkida, kui Jumal neid nüüd päästab. Kui aga hädaoht möödas ja kindel maa jalge all, ununeb tõeline tänamine ning suur lubaduski. Kroonlühtrist saab mõtetes vaid küünlajalg.
Sageli me ei märkagi, et on põhjust olla tänulik. Kui meie elus on kõik hästi, siis võtame seda loomuliku ja enesestmõistetavana. Aga kui juhtub midagi tõsist ning meid tabavad hädad ja kannatused, mõistame, kui hea meil enne oli. Väga sageli kirjutame kõik selle, mis meie elus on hästi, iseenda teeneks. Kuid tõeliselt tuleb kõik hea meie elus vaid Jumalalt – meie taevaselt Isalt.
Tänama ei pea mitte ainult siis, kui meile on juhtunud midagi imelist ja suurt. Põhjust tänada on igapäevase leiva, toreda kodu, oma pere ja sõprade eest, inimeste eest meie lähedal, töökaaslaste, meie maa ja rahva eest. Seda, mille eest olla taevasele Isale tänulik, leidub meie elus väga palju. Nädala juhtsalmgi ütleb: „Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu.“ Tänamiseks on põhjust ka hädas ja vaevas olles. Siis saadab Jumal meile abilisi, kes meid meie vaevas aitavad, ning ta ise on meie kõige suurem abimees.
Olles kogenud abi oma ligimeste ja ka armastava Jumala poolt, oskame meiegi paremini märgata abivajajaid. Oma tänu heldele Jumalale saame väljendada tänupalvetes, kuid veelgi paremini tuleb meie tänu esile siis, kui tõttame ka ise abivajajaid aitama. Teisi aidates ei pea lootma üksnes oma oskustele ja nõule, vaid saame seda teha üheskoos Jeesusega. Jumal lasi oma Pojal sündida maailma inimesena, et meie võiksime seeläbi Jumalat mõista, hoomata vähegi tema armastuse suurust ning muret meie kõigi pärast.
Pidalitõbiseid ei vaevanud tõenäoliselt mitte ainult nende füüsiline haigus, vaid selle haiguse tõttu olid nad eraldatud koguduse osadusest ning suhtlusest Jumalaga. Terveks saades vabanesid nad oma füüsilistest vaevustest, kuid veelgi olulisem on, et Jeesus taastas nende koha kogukonnas. Nad said jälle võimaluse suhelda oma sõprade ja tuttavatega, said pöörduda tagasi oma koju ning osaleda ühistel jumalateenistustel. Jeesus taastas nende osaduse koguduseliikmetega ja Jumalaga.
Tõesti, me ei või unustada Jumala heategusid. Kuid tänapäeval on probleem eelkõige selles, et unustame Jumala enese. Keegi ei ole meile ära keelanud suhtlust Jumalaga. Me täidame oma vabad päevad paljude toredate tegevustega, kuid sageli ei jää seal enam kohta temale. Jumal on meile kinkinud pühapäeva, mida peaksime pidama pühaks, täites selle taevasele Isale meelepärase tegevusega.
Aga kui sageli oleme endalt küsinud, kas oleme tänanud Jumalat alanud uue päeva eest, kui tihti igapäevase söögi eest, millal külastasime kirikut, et seal koos teiste kristlastega ühises osaduses palvetada ning osa saada pühast armulauast? Kui oleme seda kõike teinud, siis see ongi meie tänu ja vastus Jumalale selle eest, et ta on saatnud meile lunastajaks oma Poja.
Me oleme osa saanud Jumala armust. Jumal on meid ise kutsunud oma sõna ja sakramendi juurde. Ta on kutsunud meid oma Püha Vaimu läbi, nii et meist on saanud kristliku koguduse liikmed. Võime küll väliselt ette tuua mõne teise põhjuse, miks oleme liitunud kogudusega, kuid tõeline põhjus on selles, et Jumal on meid ise kutsunud. Ta on kinkinud meile usu ja soovi teda paremini tundma õppida. Ta on pannud meie südamesse igatsuse Jumala sõna järele.
Igatsus Jumala sõna järele tekib vaid seda sõna lugedes ja kuuldes. Osadus Jumala ja kaaskristlastega tekitab veelgi suuremat soovi ühise osaduse järele. Usk meie südames aitab meil ka paremini märgata Jumala tegutsemist meie elus. Ta aitab meil näha seda, mida Jumal meie elus korda saadab. Koguduse kooskäimistel kuulutatakse evangeeliumi mitte ainult sõnaga, vaid ka väega ja Püha Vaimuga. Koguduses elatav elu kinnitab ja kasvatab meist Kristuse järgijaid. Aamen.
Jants_2012sept_f

 

 

 

 
Lea Jants,
Nissi koguduse õpetaja