Ära nuta

Kirikuaasta alustuseks tuuakse meie ette
killuke Johannese nägemusest. Johannese ilmutus peaks tooma sõnumi tuleviku
kohta, aga Johannes nutab, sest tulevikulugu võib lõpuni jutustamata jääda.
Tulevaste katastroofiliste muutustega ei ole mitte igaüks võimeline silmitsi
seisma. Siiski pole asi täiesti lootusetu, sest Jeesus Kristus on võimeline
nende muutustega toime tulema ning ka teda usaldavaid kaitsma.

Nägemused kuuluvad müstika valda. Küllap vajame
vahel sedagi kokkupuudet. Küsimus on aga meie piiratud võimaluses
mittemateriaalset tajuda ja mõista ning sellega toime tulla. Ka tulevik on
mõnes mõttes müstika, ….

Ja ma nägin troonil istuja paremas käes
rullraamatut, täis kirjutatud seest ja väljast, kinni pandud seitsme pitseriga.
Ma nägin võimsat inglit, kes suure häälega kuulutas: «Kes on väärt avama seda
raamatut ja lahti tegema selle pitsereid?» Ning mitte ükski taevas ega maa peal
ega maa all ei suutnud avada raamatut ega vaadata sinna sisse. Ma nutsin
kibedasti, et kedagi ei leitud väärt olevat avama seda raamatut ning vaatama
sinna sisse. Siis üks vanemaist ütles mulle: «Ära nuta! Ennäe, lõvi Juuda
suguharust, Taaveti juur, tema on võitnud, tema võib avada raamatu ja selle
seitse pitserit!»

Ilm 5:1–5

 

Kirikuaasta alustuseks tuuakse meie ette
killuke Johannese nägemusest. Johannese ilmutus peaks tooma sõnumi tuleviku
kohta, aga Johannes nutab, sest tulevikulugu võib lõpuni jutustamata jääda.
Tulevaste katastroofiliste muutustega ei ole mitte igaüks võimeline silmitsi
seisma. Siiski pole asi täiesti lootusetu, sest Jeesus Kristus on võimeline
nende muutustega toime tulema ning ka teda usaldavaid kaitsma.

Nägemused kuuluvad müstika valda. Küllap
vajame vahel sedagi kokkupuudet. Küsimus on aga meie piiratud võimaluses
mittemateriaalset tajuda ja mõista ning sellega toime tulla. Ka tulevik on
mõnes mõttes müstika, midagi, mis ei ole kontrollitav. Siin peame leppima
enamasti fantaseerimise ja unistamisega. Loodame, et asjad lähevad nii, nagu
soovime. Praegu seisame murdepunktis, kus hetkeks peatuda, häälestuda ümber
uuele vaatele tulevikku. See puudutab lähemaid ja kaugemaid sihte, pidepunkte.
Aga tee kaugemate sihtideni viib läbi lähemate otsuste ja valikute, meie
igapäevase elu. See, mida täna ja homme teeme, mõjutab ka meie igaviku
väljavaadet. Nende asjade üle oleme arutanud eelmiste pühapäevade tekstide
juures ja küllap mõtleme edaspidigi.

Tulevikku vaadates tahaks muidugi näha
rohkem ja kaugemale, sest tundub, et nii ehk oskan õigemini valida, õigemini
elada. Aga seda võimalust ei anta igaühele. Seitsme pitseri avamine on vaid
ühe, Jumala Poja, privileeg. See uus teadmine eeldab palju enamat kui vaid
uudishimu rahuldamist. Siin on küsimus suurest vastutusest Jumala plaani
elluviimiseks. Ilmutusraamatus järgnevad pitserite avamisele päris võimsad ja
hirmutavad sündmused. Kas mina ikka suudaks olla see, kes siin vastutab? Arvan,
et seda me ei soovi, aga oma ja maailma tulevikku tahaks teada, väites, et
oleksin siis äkki parem ja õigem inimene.

Vaese Laatsaruse loos soovib rikas mees oma
põrgu piinades, et keegi surmavallast viiks tema lähedastele sõnumi õige elu
juhistega. Siiski  öeldakse talle, et ka
niisugune teadmine ei muudaks. Inimene ei mõistaks, märkaks, usuks kui ka
näeks. Tuleviku teadmine võib tekitada tunde kontrollist, aga mõni teadmine
võib tekitada pigem segadust, paanikat. Kõik ei ole meile jõukohane ja selle
eest on Jumal meid säästnud. Erilistest, meile arusaamatutest nähtustest või
piltidest räägitakse selleks, et taipaksime: see käib meile üle jõu. Ainus
võimalus on õppida asjadest ja inimestelt, keda näeme siin elus enese ümber ja
mida on meile õpetatud varasemate põlvede kaudu.

Mäletan üht Evald Saagi ütlemist, milles ta
väidab, et inimene suudab näha elus nii kaugele ettepoole, kuipalju suudab ta
tagasi näha. Arvan, et tulevik jääbki meie silmadele uduseks kujutluseks, mille
kõrvale saame julgustuse tagasivaatamise oskusest. Mineviku kogemused, teadmised,
õpetused kannavadki meid edasi. Tulevikku saame vaadata vaid lootuses ja
õppides usaldama seda, kes näeb, mõistab ja suudab enam kui ükski siin
maailmas. Jeesus Kristus on see ainus, kes teab, mis tuleb, kes suudab ka
hallata ja vastutada. Meie saame olla Tema ligi, Tema kaitse all. Ärme ruttame
kõike teada saama. See ei pruugi rohkem meeldida kui teadmatus ja elamine
usalduses.

Rullraamatu sisu kohta ei saa me selles
peatükis midagi teada, küll aga rullraamatu avaja kohta. Sellepärast jääb
ainsaks lohutuseks ja julgustuseks, et minu Issand Jeesus on see Jumala Tall,
kellel on kõige üle meelevald. Taevas, maa peal ega maa all pole vägevamat
Temast. Advendiaeg tunnistab meile, et Tema tuleb meie juurde. Kurb on see, kui
sinu juurde tullakse armastuses, aga sina oled teadmatuses, kuna sul pole aega
olnud sellega tegeleda ega tähele panna Tulijat. Kahju neist inimestest, kes
karmi maailma raskete olukordade keskel ei mõista oma erilist võimalust. Nad
piirduvad ainult jõulude kui kingi- ja küünlapühadega.

Meile on kingitud julgustus. Seepärast
saame usaldada ja elada tänases, õppides sellest, mida meile on teada antud.
Saame muuta oma elu selle kohaselt, mis juba paljudele põlvedele on Jumala
poolt õpetatud. Siis ei ole nii hirmutav tulevikule mõelda.

Me ei pea nutma. See kirjasõna õpetab meid
arvestama abiga, mida meile pakutakse. Kui seome end Temaga, kes on võimeline
avama seitse pitserit, avama maailma tuleviku ja vastutama selle eest, jaksame
ka rõõmustada oma päevadest. Lähenevad jõulud tahavad meile meelde tuletada
rõõmustamise võimalust ja põhjust. Jeesus on võitnud surma ja kurjuse väe ja
Tema astub esile. Kõik on Tema käes ja meelevallas. Sellepärast ongi Jeesuse
Kristuse tulemine ja taastulemine kõige tähtsam.

Naatan Haamer,

Tartu praostkonna vikaarõpetaja