Ära häbene tunnistamast

Jumal ei ole meile ju andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistlikkuse vaimu. Ära siis häbene tunnistamast meie Issandat ega mind, tema vangi, vaid kannata koos minuga kurja evangeeliumi pärast Jumala väe abil, kes on meid päästnud ja kutsunud püha kutsega, mitte meie tegude järgi, vaid omaenese kavatsuse ja armu järgi, mis meile on antud Kristuses Jeesuses enne igavesi aegu, nüüd on aga saanud avalikuks meie Päästja Kristuse Jeesuse ilmumise läbi, kes on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse.
2Tm 1:7-10
Jumal on meile kinkinud elu. Tema kingitus on ka tänane päev ja kõik see, mida vajame. Jumala Vaim kõneleb meis sellest ja paneb Loojat tänama ning kiitma.
Apostel Paulus tuletab vend Timoteosele meelde tema siirast usku, mis elas juba tema vanemates. Võib-olla tunneb apostel natuke kurbust, et usk on kustuma hakanud. Selle põhjuseks võib olla kristlaste tagakiusamine või apostli enda vangistamine. Kõigest hoolimata saadab ta julgustuseks ja kinnituseks kirja. Tänane lõik sellest kirjast tahab ka meile öelda, millise vaimu on Jumal meile kinkinud. See on meis olemas, ja peab igas koguduseliikmes ja igas inimeses elavaks saama. «Jumal ei ole meile ju andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistlikkuse vaimu.»
Inimene näeb sageli enda ümber rohkem halba kui head. Sellest tulenevalt on ta rohkem sünge ja morn kui rõõmsameelne. Tõsine ja nukker aga ei taha meist keegi olla. Vastupidi, Jumala vaim annab meile väe, armastuse ja mõistliku meele, hindamaks meie tõelist olukorda. See avab silmad nägema palju head ja võimalusi teisi aidata. Argus ei ole Jumala vaimule omane, seepärast olgugi elus palju võitlust, raskust ja pisaraid, kuid Jumal julgustab meid igal sammul. Kuningas Taaveti 121 laulus öeldakse: «Abi tuleb meile Issanda käest, kes on teinud taeva ja maa.» Me saame Jumalalt abi: sageli tuleb see Tema Sõna kaudu või kaaskristlase läbi, kelles elab Jumala Vaim.
Tänapäeval ei too Kristuse tunnistamine kaasa vaenamist või märtrisurma, ent siiski on inimesi, kes kristlasi neavad ja põlgavad. Kristuse tunnistamine inimeste ees nõuab alati kindlat usku. Jeesus ütleb: «Igaüht nüüd, kes mind tunnistab inimeste ees, teda tunnistan ka mina oma Isa ees, kes on taevas. Aga igaühe, kes iganes minu ära salgab inimeste ees, tema salgan ära ka mina oma Isa ees, kes on taevas» (Mt 10:32-33).
Miks inimesed pühapäeval kirikusse ei tule? Kas viga on tehtud leeriõpetuses või on liturgia aegunud? Põhjuseks võib olla häbenemine, sest selle maailma viis on teistsugune. Keegi kõneles matustel lahkunu kohta, et ta oli usklik inimene, kuid ta ei pooldanud enesenäitamise usku kirikus. Maakogudustes vabandatakse, et pühapäeval bussid ei liigu jne.
Olen veendunud, et ei see ega teine saa olla meile takistuseks tunnistada Kristust. Apostel ütleb: «Kui keegi ka võitleb, ei saa tema mitte võidukrooni, kui ta ei võitle nõnda, kui kohus on» (2Tm 2:5).
Issand ise on rajanud kiriku ja valinud inimesed. Mille järgi ta valiku teinud on, me ei tea. Võime vaid küsida, miks just mina pean olema see, kes olen. Jumala ees ei ole meil ühtegi õigustust. Apostel ütleb: «Ära siis häbene tunnistamast meie Issandat ega mind, tema vangi, vaid kannata koos minuga kurja evangeeliumi pärast Jumala väe abil.» Aulist üles tõusnud ja võidukat Kristust ei häbene keegi, kuid teda häbeneti, kui ta oma risti Kolgatale kandis ja kahe kurjategija vahele risti löödi. Sageli häbenetakse nõrkasid ja jõuetuid jumalasulaseid. Häbenetakse ka kirikuskäimist.
Nõukogude ajast pärinevad igasugused tondijutud, näiteks et kirikus käivad ainult vanad ja need, kes ise oma eluga toime ei tule. Olgu selle maailma vürstilt kuradilt meie ette veeretatud mis tahes takistused, me ei pea neist tondijuttudest araks lööma. Selles maailmas võib usk Jumalasse tunduda kaotusena maailmale, aga see on võit Jumalale. Maine elu on vaid üürike silmapilk nagu vahikord öösel.
See maailm pakub head vaid üürikeseks, see on kiirelt kaduv, aga Jumal on meid igavesele teele kutsunud. Ta on saatnud oma ainusündinud poja Jeesuse Kristuse siia maailma seda rõõmsat teadet tooma. «Nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei pea hukka saama, vaid et igavene elu temal peab olema.»
See Jumala Vaim sunnib meid agaramalt evangeeliumi kuulutamise tööle. Jumal ise on meile selles abiks ja jõuks. Ta on oma poja Jeesuse Kristuse läbi meid surma, kuradi ja patu meelevalla alt päästnud. Selle evangeeliumi kaudu on valge ette toodud elu ja kartmatus.
Aamen.
Üllar Salumets,
Urvaste koguduse õpetaja