Ära! Aga tegelikult mitte ära

Lk 3:15–18,21–22

Olid ajad, mil vool kirikutesse oli päris suur.

Ristiti ja leeritati, laulatati ja maeti. Tollal torkas kõrva, kui paljud ütlesid: tahame oma lapsed ära ristida. Vanemad tahtsid ennast ka ära ristida, ära leeritada ja vist ära laulatadagi. Öeldi veel: käime kirikust läbi. Paistab, et paljude puhul oligi just sõna „ära“ see õige. Pärast pidulikku tseremooniat oligi sama tühjus kui enne. Ei olnud aega nende asjadega tegelda. Pidu oli ju peetud ja elu sammus kiirevõitu sammudega edasi. Lapsed said suureks. Just need äraristitud. Leeriõpetusest ei olnud juttugi. Kiriku torn vastu taevast nagu süüdistav sõrm. Aga seal ta seisab nagu ikka ja igavesti. Ja kui seda ei vaata, kes ei vaata üles, ei pane tähele, mis seal üleval on.

Selle nädala pühapäev räägib ristimisest. Usuelu vundamendist. Vanim agenda, mis mu riiulis on, pärineb aastast 1861. Kui vaatan peatükki „Ristiminne“, paistab, et ristivanemad on väga tähtsas rollis: Kas teie tahate nüüd, vaderid, et see lapsuke selle püha usu peale saaks ristitud ja ristikoguduse arrmuvarast võiks osa saada, ja tema käskude järele elada? Ja siis (rasvases kirjas trükitud) Vaderid kostvad Jah! Ja peale õnnistamist vaderid kostvad Amen!

Siis imestatakse veel, et kas ristivanemad peavad ristitud ja leeritatud koguduseliikmed olema! Kuidas muidu saaks vastutada lapse eest, kes kasvab ja vaatab tulevikku? Suur asi on oma ristilapsi tundma õppida ja nendega üheskoos edasi minna. Kes ei pea lugu ristimisest, jääb vaeseks. Ristivanemad on väga tähtsad!

Millegipärast on suur osa elust läinud kirikute koristamise eest hoolitsedes. On uskumatult palju pühakodasid, kus puudub hoolitsev käsi. Eelkõige on tähtis ristimisvaagnate ja armulauariistade puhastamine ja poleerimine. Ikka ja jälle on mõnest praostkonnast helistatud, et tule ja korralda nühkimispäev. Alguses kõhklesin, et kust saada demonstratsiooniks objekte, aga praostid ohkasid, et neid asju jätkub. Ja sai puhastatud ja poleeritud. Avastati hoopis uus maailm: kui kuld särab ja hõbe lööb välke, siis see peegeldab midagi taevalikku ja püha. Kusagil hakati isegi kahtlema, et need ei ole üldse meie kiriku asjad. Aga graveering tegi selgeks: on küll – aga puhastatud kujul.

Ristimine on just kui graveering: Kristuse oma! Evangelist Luukas kirjutab: „Ent sündis, kui kogu rahvast ristiti ja ka Jeesus oli ristitud ja palvetas, et taevas avanes …“ Seda saame oodata pärast jõule, kui pandeemia teeb elu ebanormaalseks. Seda ootame koos teiste teel rändajatega. Meid tuntakse ära! Armastuses.

Ja ma käisin mööda kirikuteed. Üksi. Polnud ühtegi inimest. Siin ta oli, kirik. Kõrge torniga nagu ikka. Uks kinni, arvasin. Ei olnud. Teadete tahvel oli tühi. Aga sain sisse. Hämarik leevendas seda, mis oli näha. Ka tuhmunud kuld on kuld. Ka napivõitu valgus, mis tuli läbi tolmuste akende, oli ikkagi valgus. Pühakud altaril vaatasid mind oma iidsete kujude näol veidi väsinult. Tere, pühakud! Olete teie ka väsinud?

Pühakud justkui ärkasid ellu. Pleekinud polükroom sai sügavamaks. Tõesti, meie ei ole sugugi väsinud! Meie ei väsi, ootame ainult õiget aega.

Mis see aeg saaks olla? Ja millal? Ta on siin ja praegu! Ja pühakud hakkasid juba ettevalmistusi tegema. Paulus puhus tolmu Peetruselt. Ursula pani enda käes oleva torni sirgelt püsti. Eliisabet kogus kalu vaagnasse ja veini kannu. Jeesus vaatas mind ristilt otse silma. Mis siin toimub? Kostis juttu. Birgitta ütles midagi rootsi keeles. Eliisabet saksa keeles. Martinus prantsuse keeles – kätega vehkides prantslaste moodi. Ja hulk inglikesi ümberringi olid ärevust täis, lennates siia-sinna.

Vist olin täitsa eksinud. See polnudki väsinud kirik. Ta oli täis elu. Pidin ehmatusest maha istuma. Pink oli tolmune ja kõikus, aga mis siis! Uksest tuli sisse inimesi. Hakkasin aru saama: mingi talitus vist?

Kirikunaine tuli vaagnaga. Vaagnas sillerdas vesi. Päikese viimased kiired tulid kohale. Sähvisid nagu välgud. Kogu õhkkond oli ootel: siin juhtub midagi unikaalset. Keegi saab koguduse liikmeks ja Jumala lapseks.

Laps oli väike. Ta isegi ei nutnud. Tundus, et pühakud muigasid. Nendel oli hea meel ja neid ei häirinud lutt lapse suus. Jeesus noogutas ristil: ta tundis lapse ära. Sündis ime. Taevas tuli maa peale. Pühadus tuli juurde.

Seisime koos. Mina veidi eemal, aga siiski. Pärast pidin ennast tutvustama. Laps haaras mu sõrmest kinni. Olime tunnistamas midagi suurt.

Ja oligi aeg ära minna. Pühakud olid jälle vanaviisi. Jeesus ristil oli, nagu ta oli olnud. Altarivõrele ununenud roos rääkis armastusest. Kiriku uks keerati lukku, nagu enamasti tehakse. Aga taevast pole lukustatud. Taevas on avatud. Tähtis seegi.

See, mis püha, ei väsi ega tüdine. Ta ootab. Lootust täis. Meid.

 

 

 

 

Mårten Andersson,

Tallinna Püha Vaimu koguduse abiõpetaja,

Soome kiriku vaimulik