Anu Raud: Tartu rahu on nii oluline asi, kui üldse olla saab

Tartu rahu teema vaibaks kudumist nimetab tekstiilikunstnik Anu Raud oma elu keerulisemaks ülesandeks, aga samal ajal on ta üliõnnelik, et Tartu linn talle sellekohase tellimuse rahulepingu allakirjutamise 100. aastapäeva tähistamiseks tegi.

Oleme Anuga koos päeval, mil ta on Tartus. Ülikoolilinnas selleks, et isiklikult üle vaadata, kui hästi tema Tartu rahu teemaline äsja kudumisraamilt maha võetud vaip Tartu linnamuuseumi rahu toas eksponeeritud saab. Õieti veedab Anu Tartus terve nädala. Ta on palutud aukülaliseks mitmele üritusele, mis on seotud rahulepingu 100. aastapäevaga ning millega Eesti riik lõpetab kolm aastat väldanud teema-aastad EV100.

Neli päeva enne Tartu rahu
Anu räägib, et tema lapsepõlvekodus oli noore Eesti Vabariigi ja Venemaa vahelisest rahulepingust palju juttu. „Ema armastas ikka rõhutada, et ta sündis neli päeva enne Tartu rahu. Pidas oluliseks seostada oma siia ilma tulekut rahulepingu allakirjutamisega. See oli talle oluline. Ka siis, kui selle lepingu järgi elu ei käinud. Võiks öelda, et ma olen nende rahu-juttudega üles kasvanud,“ muheleb Anu Raud ja kinnitab: „Tartu rahuleping on nii oluline asi, kui üldse olla saab.“
Tõlkija Valda Raua, Anu Raua ema sünnist möödus 29. jaanuaril, päeval, kui Anuga juttu ajasime, 100 aastat. Jah, neli päeva jäi rahulepingu allakirjutamise 100. aastapäevani. Anu räägib, et ema eluajal armastatud seda fakti ikka meenutada. Ema mälestuseks käis Anu 29. jaanuaril Tartu Pauluse kirikus, kus süütas kümme küünalt. Korrates mõttes: ta sündis neli päeva enne Tartu rahu.

Sajanditagune õnnehetk
See oli Tartu linnavalitsuse nõunik Indrek Mustimets, kellel tekkis idee tellida vaip Anu Raualt, ja linnapea Urmas Klaas oli mõttega kohe nõus. Nõus oli ettepanekuga ka tekstiilikunstnik ise: „Võtsin rõõmuga vastu ning olin kangesti õnnelik ülesande üle. Tundus, et pole midagi loomulikumat kui luua vaip teemal, mis mind on nõnda isiklikult kõnetanud.“
Anu meenutab, et esimesest joovastusest sai üsna kärmelt paras nõutus ning lausa peataolek: kuidas kududa vaibaks Eesti maa ja rahva sajanditagune õnnehetk? Kuidas vahendada sündmust, mille kaalukus riigi loos on ületamatu? See oli väljakutse, millest kujunes loominguline küsimus mitmeks kuuks.
Mitu kuud käis Anu ringi nagu munas kana. Kriisi mõõtu võttev mure kasvas iga päevaga ja arvestatavat kudumisaega kippus juba tõsiselt nappima. Kuduma ei saanud hakata, sest kavandit polnud. Kavandit polnud aga võimalik joonistada, sest idee puudus, oli Anu lõksus surnud ringis. Ta käis ringi, otsides märke, mis pakuks inspiratsiooni.
Lahendus andis ennast pikalt oodata, aga see tuli.

Foto kirikupealt tõi lahenduse
Nüüd, mil vaip valmis ja alates küünlakuust eesti rahvale Tartu linnamuuseumis kaeda, meeldib Anule meenutada möödunud aasta 20. augustit kui murrangut taiese saamisloos.
Ta jutustab, et oli palutud presidendi roosiaeda taasiseseisvumispäeva tähistama: „Oli tore pidu ja palju tuttavaid. Mina käisin ringi aga muremõtetega.“ Kohtudes peapiiskop Urmas Viilmaga, kes Anule käepigistuse saatel rahusoovi edasi andis, tundnud naine vajadust hinge puistata. Rahust on asi kaugel, tunnistanud ta spontaanselt ning rääkinud oma loomingulisest nõutusest tähtsa ülesande lahendamisel.
„Peapiiskop rääkis, et tema piiskopiametisse pühitsemine toimunud ka 2. veebruaril, küünlapäeval, ja selgitas selle kirikupüha tähendust. Uskusin, et seda kõike minu muremõtete hajutamiseks. Aga paari päeva pärast sain Viilmalt kirja, kus sees tema vannutamispäeva poeetiline kõne ja ajalooline foto rahulepingu allakirjutamisest,“ meenutab Anu ja isegi nüüd, pool aastat hiljem, väljendab tema nägu lustlikku rõõmu, mida too seik kaasa tõi.
„Õnnestunud foto sellest ajaloo tipphetkest andis lahenduse,“ kinnitab Anu. Ta rõhutab, et foto, millel Jaan Poska on alla kirjutamas lepingut, oli talle ju varemgi tuttav. Aga nüüd korraga vaatas ta möödaniku jäädvustust uue pilguga. Ühtäkki oli tal silmi pildil jäädvustatu täielikuks nägemiseks.
„Tajusin väga selgelt, et minu mure on murtud. Ühtäkki teadsin täpselt, mis vaibale peab saama ja rahu tuli hinge. Rahu, mis pakub tööks vajaliku meeleolu.“ Milleks on olemas natüürmordid, vaikelud, küsis Anu endalt retooriliselt. Sellest sai võti, mis avas ukse ülesande lahendamiseks.
Edasist võrdleb Anu koolilapse ülesandega kirjutada kirjand: „Tuleb olla teemas. Kui teemaks on Tartu rahu, siis on esimeseks märksõnaks Tartu ja see seostub teadagi ülikooliga. Sõnaga rahu seostub aga päris kindlasti valge lumeväli, pakane, Maarjamaa tuulevaikus.“

Poska prillid ja silmatera
Pildile said kõik sõnatud tunnistajad, asub Anu loetlema: „Kõigepealt kaks kirikukinnast – rikkalikult kaunistatud kirisõrmikud sümboliseerivad käsi, mis lepingule alla kirjutasid. Käsi, mis rahusooviga kohtusid. Sõnatu hetke tunnistaja on veel küünlajalg ja küünal imelise valgussõõri sees. Küünal meenutab päeva nime – on küünlapäev. Küünlamaarjapäev Maarjamaal ja hetk, mis vajab vast rohkem õnnistust ja õnnestumist kui mistahes muu minut. Siis sulg – selline uhke hanesulg sinimustvalges koloriidis – ja tindipott, kuhu sulge allakirjutamiseks kasta. Siis veel kirjapress – asjandus, mida tänapäev ei tunne, aga millega sajandi eest kõik olulised kirjatööd oma viimase lihvi said, ikka selleks, et ükski sõna või ka komake laiali ei valguks.“
Piipu küll tollel vanal fotol ei ole, aga Anu kudus ta siiski vaipa, meenutamaks delegaat Ants Piipu. Piipu rahutegemise sümbolina teab mitu rahvast. Ka meile on tuttav rahupiibu mõiste.
Jaan Poska on vaibal näpitsprillide näol, vaipa on kootud muu hulgas ka Poska silm, õieti prilliraami keskel silmatera. Eks Eesti asi olnudki Poskale kallis kui silmatera.
Valendav lepinguleht on kesksel kohal. Vaikelult ei puudu ka väikene kõver koma, too krutski, mille võimuses oli lepingu allkirjastamislugu eriti värvikaks muuta. Et varem planeeritud 1. veebruarist rahulepingu allakirjutamise päevana kujunes hoopis 2. veebruar, küünlapäev, oli just tolle koma-tegelase teene. Kolmveerand tundi pärast südaööd sai leping oma nõutava sisu ja vormi.

Lumevalgus kannab rahu
Kas oskab küll keegi täna ette kujutada, milline rahu ja kergendustunne võis laskuda rahuläbirääkijate meeltesse, kui pärast pikki ja pingeterohkeid kuid dokument lõpuks ometi allkirjastatud sai. Seda meeleolu suudab kajastada vaid Kääriku käsitöötalu utevillast lõimitud lumevalgus, mis laotub kodumaa talvistel küngastel Anu Raua vaibal. Tüünelt mõjuvad kõik need laia katusega talumajad, mis on pillutatud laiali Lõuna-Eesti reljeefsele maastikujoonele. Rahu, mille riigiõiguslikult kahe riigi vaheline leping kaasa tõi, näib hõlmavat tervet maad. Maarjamaad, mis tahab olla rippumatu. Tahab ise olla. Rahumeeles.

Kolm ühes: leping, Tartu, rahu
Anu selgitab, et vaibal on justkui kolm peatükki: leping, Tartu ja rahu. Need on omavahel läbi põimunud. Lõpuks on nad vaibal otsekui käsikäes.
„Kuna värskelt sai tähistatud emakeelse ülikooli sajandat aastapäeva, on ka peahoonel otsa ees rahvuslik sünnimärk, neljaks jaotatud romb,“ jagab Anu oma ideid vaiba kavandi loomisel. Anu jutustus haarab kuulaja lummusse, mille mõjul ärkab vaibal kujutatu otsekui ellu. Näha on, et talurahvas ei jäta kasutamata maakeelset suurkooli kõrgema hariduse omandamiseks: vaipa kootud talutaredest liiguvad nii mehed kui ka naised ülikooli poole – selg sirge nagu orjapõlvest vabanenule kohane.
Maju on seitse, osutab Anu ja toonitab, et nende hulgas all vasakul on ka saun – koda, kus eestlane lisaks ihule ka hinge puhtaks saab. Kus laupäeva õhtul kere kuumaks viheldi ja pühapäevaseks kirikuteeks vaim valmis pandi.
„Algul polnud kirikut kavas. Aga siis tundus, et kuidas saab küünlapäeva pilti Maarjamaa lumeväljadega teha ilma kirikuta. Nüüd on kirik ja maad õnnistav Maarja,“ räägib Anu Raud. Ta arvab, et tema vaiba ees on võimalik Eesti riigi ja rahva lugu jutustada lastele. „Saab rääkida, et seesama sinimustvalge lipp, mis ehib emakeelset ülikooli, õnnistati kord Otepää kirikus,“ toob ta näite.
„Rahu on kõige olulisem. Mitte ainult sõja vastandtähenduses. Vaid ennekõike on rahu vaja tänapäeva heitlikus maailmas. Vaja hingerahu,“ lausub Anu Raud viimaks.
Liina Raudvassar

Anu Raud
Sündinud 10. mail 1943
Tõlkija Valda Raua ja kirjanik Mart Raua tütar
Tekstiilikunstnik, emeriitprofessor, õppejõud, kirjanik, publitsist, etnograaf
Kavandanud üle 100 vaiba, ka kirikutesse
Elab Viljandi lähedal Kääriku käsitöötalus, Viljandi Jaani koguduse liige

Pildigalerii: