Anu Põldsam: huvi judaismi vastu algas heebrea keele tunnis

Tartu ülikooli usuteaduskonna judaistika lektor, teoloogiadoktor Anu Põldsam, kelle tõlkes on eesti lugejale kättesaadav Iisraeli kirjaniku Amos Ozi romaan „Juudas“, räägib Eesti Kirikule oma teekonnast juudi mõtteloo avastamisel ning sellest, kui hõlpus on tõlkida heebrea keelest eesti keelde.

Me kohtume ülikooli peahoones. Usuteaduskonna ruumes, kus Anu Põldsam annab judaistika lektorina oma üliõpilastele edasi seda, mida kord ise teoloogiatudengina vastu võttis.
„Mõtlesin semiootika ja usuteaduse peale. Ma ei soovinud midagi kitsapiirilist, vaid püüdsin leida oma huvidele vastava ala,“ meenutab Anu 1999. aastal ülikooli jõudmist.

Heebrea keel – midagi uut
„Keeled on mulle alati meeldinud ning olen seda meelt, et võimalusel võiks raamatut lugeda originaalkeeles. Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumist tulnuna oli mul ka päris hea lugemus, aga usuteaduskonda jõudsin siiski võhikuna – eriti selles osas, mis puudutab Iisraeli kirjandust ja religiooni üldisemalt,“ elustuvad Anul mälestused ülikooliõpingute algusest.
Selgelt on meeles emotsioon Jürnas Kokla heebrea keele tunnist: „Heebrea keel oli midagi uut. Senikogematut. Lisaks keelele ka mõttelaad, eriti Piibli heebrea keele puhul. Mida tähendab näiteks ütlemine „ta ütles oma südames“? Kas süda on siis mõtlemise, mitte tundmise organ, arutlesin. Mäletan, et see maailm võlus mind kohe.“ Heaks impulsiks olnud ka õpetaja Kokla erialaline nõudlikkus: „Tekkis teatud hasart hästi hakkama saada. Ta andis õpetajana väga palju, kui oskasid vastu võtta. Just see tema põhjalikkus oli, mida hindasin ja hindan siiani.“
Ka professor Kalle Kasemaa isikul on kandev roll Anu Põldsami kujunemisel juudi mõtteloo vastu huvi tundjaks. „Lisaks Vana Testamendiga seotud ainetele andis Kalle Kasemaa ka loengut „Sissejuhatus judaistikasse“. Kasemaa puhul võlus mind tema lähenemine ainele. Tunnid olid väga informatiivsed, aga see ei kurnanud, sest ta põimis loengutesse toreda lisana anekdoote, mis lubasid hingata. Ta oskas teha maailma põnevaks.“
Nii põnevaks, et bakalaureuseõpingute lõpusirgel söandas Anu paluda professor Kasemaad oma juhendajaks: „Küsisin, kas oleks mingi judaismi ja heebrea keelega seotud teema, millega süvitsi tegelda.“
Oma õpetaja suunamisel jõudis Anu Põldsam keskaegse Hispaania juudi filosoofi Bahja ibn Paquada eetika ja tema „Südamete kohustuste juhtimise raamatu“ juurde. Teema paelus ning sellest kirjutas Anu nii bakalaureuse- kui ka magistritöö.

Luksusest spetsialiseeruda
Anu räägib, et sai peale baaskoolituse teisel ülikooliaastal heebrea keelega jätkata edasijõudnute rühmas, ikka nõudliku Jürnas Kokla käe all. Nüüd oli juba suurem jõudlus võtta osa ka Kalle Kasemaa lektüüri kursusest: „Saime lugeda heebreakeelseid tekste erinevatest ajastutest. Näiteks mišna traktaati „Šabbat“, mis on tänaseks ka eesti keeles avaldatud. Samuti lugesime hilisheebreakeelset kirjandust.“
Küsimusele, millise ajastu heebrea keel on Anule huvipakkuvaim, vastab ta, et tulenevalt Eesti väiksusest ei saa tema eriala inimesed lubada endale luksust väga kitsale temaatikale keskenduda. Ühelt poolt on see huvitav – saad olla kursis paljuga –, aga vahel teeb nukraks ka: ei ole aega üksikküsimusse süüvida.
Magistriõpingute ajal tekkinud nõutusest, et mida pärast ülikooli edasi teha ja et järsku peaks huvipakkuva teoloogia juurde ka mõne praktilise kutse omandama, astus Anu paralleelselt teoloogiaõpingutega tõlketeemalisse magistriõppesse. Aastase paralleelõpingu tulemusel omandas ta kraadi saksa-eesti keele konverentsitõlke erialal. „See õpe andis palju kaasa suulisele eneseväljendusele ja toetas esinemisjulgust.“
Töö sõnaga
„Tõlketöö on hea töö, mida saab teha õppimise kõrvalt,“ sai Anule selgeks veel kraadiõppes, kui ta tänu headele vahendajatele alustas tõlketegevust majanduslikel kaalutlustel. Esimesed tööotsad tulid Johannes Esto Ühingu kirjastuselt, palju pakkumisi oli aimekirjanduse alal.
„Tõlketöö oli ka äraelamise viis, aga ma saan kinnitada, et mul on vedanud, sest minuni on jõudnud asjad, mis on huvitavad. Isegi kui teemad ei ole otseselt minu erialaga seotud, on need mind harinud,“ räägib Anu ja lisab, et tajub enda puhul teatud ettehooldust, hoitud olemist, sest pole pidanud ka raha teenimiseks tõlkima vastumeelset.

Tekstid, mis kõnetavad
Esimeseks oluliseks tööks, tekstiks, mis kõnetas sügavuti, nimetab Anu Põldsam Leo Baecki teost „Judaismi olemus“, mis ilmus kirjastuses Ilmamaa 2014. aastal. „On vaieldud, et kas Baeck ikka annab edasi judaismi olemust või tutvustab ta vaid reformeeritud judaismi. Leo Baeck oli mõtleja ja õpetlane, aga ka mõjuvõimas rabi ning võimekas kogukonna juht. Oluline on seegi, et „Judaismi olemus“ nägi ilmavalgust aastal 1905 vastusena protestantliku teoloogi Adolf von Harnacki aastal 1900 avaldatud teosele „Kristluse olemus“.“
„Ei oska öelda, kas see on kõigil tõlkijatel nii, aga mina unistasin küll ilukirjanduseni jõudmisest. Kuigi ma ise ei ole originaalloomingu tegija – ei kirjuta luuletusi sahtlisse ega proovi kätt jutukestega –, meeldib mulle väga lugeda ilukirjandust. Selle tõlkimine on aga keerukas, keerukam aimekirjanduse tõlkimisest,“ tunnistab Anu ja põhjendab: „Vabadus on suurem ja sellest tulenev vastutus. Tõlkijast oleneb nii palju, kuidas tekst lugejani jõuab. Kes originaalis loeb, tajub teksti kätketud kahetähenduslikkust.“

Ozi keel on ilus
Kalle Kasemaa tõlgete kaudu on Iisraeli kirjanik Amos Oz (1939–2018) eesti lugejale hästi tuttav (Kasemaa tõlkes: „Kurja Nõu Mägi“, „Ära ütle, et öö“, „Sumchi: lugu armastusest ja seiklustest“, „Minu Michael“). Just tänu Kalle Kasemaale, kes soovitas kirjastusele Gallus Anu Põldsami, sai Anu endale meelepärase võimaluse tõlkida kirjaniku viimase romaani „Juudas“.
Umbes pool aastat elas Anu Ozi maailmas: „Alustasin tõlkimisega suvel, mil oli aega keskenduda, aga siis algas sügissemester ja õppetöö. Püüdsin siiski olla protsessis sees, mitte väga venitada. Mitte nii, et ainult ühel päeval nädalast tõlgin.“
Ozi keelt hindab ta keskmisse raskusastmesse: „Olen lihtsamaid tekste tõlkinud, aga ka keerulisemaid. Küsimus on tema teksti tõlkides vahel eestikeelse vaste leidmises, kui variante on mitu.“ Tõlkijana toob Anu näite tüüpilisest heebreapärasusest, mis on ka Ozile omane: „Kui kirjas on pidevalt „ta ütles“, siis pead otsustama, kas tõlkidagi nii või kasutada „lausus“, „sõnas“, „nimetas“ jne.“
Anu kiidab enam kui 25 keelde tõlgitud kirjaniku keelt: „Vähesega suudab ta öelda palju. Mind siiamaani kummitab raamatust üks koht: „Võib peaaegu kuulda, kuidas kivid hingavad“. Tema keelest kumab läbi piibellikkus. Mitte küll nii palju kui teisel Iisraeli kirjanikul Šmu’el Josef Agnonil, kelle keelekasutus on väga arhailine. Oz kasutab allusioone Piiblile justkui vürtsiks. Kui oled Piiblit originaalis lugenud, siis tunned ära sealsed mustrid, tonaalsuse ja sõnajärje ka Ozi sõnakasutuses.“

Autobiograafilised sugemed
Amos Ozi mistahes romaani lugedes küsib lugeja, kas ja kuivõrd on kirjanik teosesse enda lugu kirjutanud. Anu Põldsam tuletab meelde, et Amos Oz, enne perekonnanime muutmist veel Amos Klausner, väljendas juba lapsena soovi saada kirjanikuks. „Kuskil ta on öelnud, et ei tahtnud saada kirjanikuks, vaid raamatuks, sest raamatud jäävad alles, vähemalt mõni neist.“
Ozi elukäiku vaadates annab see oma sisukusega silmad ette enamikule romaanidele. 1939. aastal Jeruusalemmas sündinud Ozi vanemad olid Ida-Euroopast pärit haritlased ja bibliofiilid ning Ozi lapsepõlv möödus raamatute keskel. Pööre tuli teismeeas seoses ema enesetapuga, misjärel otsustas Oz Jeruusalemma ja isakodu hüljata ning kibutsi elama kolida. Kuid ka seal saatsid teda raamatud ja kirjandus – kogukond saatis ta ülikooli ning temast sai kirjandusõpetaja. 26aastasena kirjutas Amos Oz esimese raamatu, millest algas tee üleilmse tuntuseni kirjanikuna.
„Oz on öelnud, et tal on kaks sulepead: ühega kirjutab romaani, teisega esseesid ja kolumne,“ nimetab Põldsam ja täpsustab, et Oz oli poliitikas väga aktiivne, võttes muu hulgas kriitiliselt sõna päevapoliitilistel teemadel. „Ta ei olnud üheselt vasakpoolne ega kaugeltki naiivne. Ka „Juudas“ annab ta mõista, et nn rahuküsimust Iisraeli-Palestiina vahel ei saa lihtsalt lahendada. Võib-olla ta siiski tahtis, et selle lahenduse nimel oleks võimulolijad rohkem teinud. Muide, nende mõtteavalduste eest on teda ennast reeturiks nimetatud.“

Viib lugeja Jeruusalemma
Anu teeb romaani „Juudas“, mis viib lugeja Jeruusalemma talve 1959–1960, lühikese sissevaate: „See on lugu ajastutest ja inimestest, ideaalidest ja ootustest ning ootuste purunemisest ehk pettumisest ja reeturlusest. See on peategelase, noore ja idealistliku Šmueli eneseks kasvamise lugu. See on sõjas oma mehe kaotanud Atalja valu lugu. See on Atalja isa ja äia lugu, kes olid tunnistajateks Iisraeli riigi sündimisele. Ja see on ka Juuda vankumatu usu lugu.“
Läbi peategelase uurimistöö teema „Jeesus juutide silme läbi“ toob Oz oma raamatusse sisse ka küsimuse sellest, miks juutidel on raske Jeesust omaks võtta. Nagu ka küsimuse, kas Juudas ikka oli reetur.
Anu avab raamatu ja loeb sissejuhatavast peatükist: „See on lugu eksimisest ja ihast, ühepoolsest armastusest ja usuküsimusest, mis jääb vastuseta.“ Kuigi tema sõnul on teoses juttu ajaloost ja religioonist, kaasa arvatud Iisraeli-Palestiina valusast küsimusest, pakub see siiski vaid tausta romaanis esitletud inimlikule loole. Loole sellest, kuidas inimene kohtab inimest.
Liina Raudvassar

Anu Põldsam
Sündinud 1. märtsil 1981
On eesti usuteadlane ja tõlkija
Kaitses Tartu ülikooli usuteaduskonnas 2003. a bakalaureusetöö, 2006. a magistritöö ja 2011. a doktoritöö teemal „Lazar Gulkowitsch – juuditeaduse unustatud esindaja. Tema elu, õpetus ja mõju ajastuloolises kontekstis“; 2004. a kaitses konverentsitõlke alase magistritöö
Töötab Tartu ülikooli usuteaduskonnas judaistika lektorina
Olulisemad uurimisvaldkonnad on Vana Testament, judaism ja juudi mõttelugu
Olulisemad tõlked eesti keelde: Leo Baecki „Judaismi olemus“, Gershom Scholemi „Pühakirjast alkeemiani“, Amos Ozi „Juudas“