Anu parimad aastad

Täna saab meie misjonär ja kiriku töötegija Anu Väliaho kuuekümneseks. Kuidas teda portreteerida? Anu on Anu.

Minu esmatutvus Anuga jääb nii paarikümne aasta taha, kui mina käisin Tallinnas usuteaduse instituudi õhku nuusutamas ja tema oli tulnud kindla sooviga asuda tööle jumalariigi heaks. Või tegelikult ma ei teagi, kas ta tol hetkel mingit ametlikku kutset saanud oli, kõrvaltvaatajana pidasin teda kuidagi turvaliseks ja kindlaks inimeseks, kes aeg-ajalt nooremaid õppureid nende mustvalges maailmanägemises emalikult suunas.  
Nüüd ma tean muidugi, et neid kompamisi on olnud Anul omajagu ja ega me seda vaeva, mis sinna Venemaale vennasrahvaste juurde jäi, ei suudagi lõpuni aduda.

Võimatuid asju ei ole olemas
Tõenäoliselt on pidanud meie lady with power omagi elus mingisuguseid korrektiive tegema, aga üldiselt paistab tema elust välja tõepoolest põhimõte, et nagu ei ole olemas Jumala jaoks võimatuid asju, ei ole neid ka Anu jaoks. Ikka leiab ta mingi nurga, kust probleemipuntrale vabastav tuuleke puhub, või on tal mõni idee, mis kaasteelistele pole pähegi tulnud.
Mäletan, et 2005. aasta vaimuliku laulupäeva eel arutleti pikalt selle üle, kuidas teha nii, et suurele peole satuks ka rohkem tartlasi, kes kirikuga suurt sidet ei tunne ja seeläbi ilusast laulupeost ja sõnumist ilma võivad jääda.
Anu ei hakanud sealjuures filosofeerima, kõndis sõpradega linna peal, rääkis elus olulistest asjadest ja poetas laulupeo flaiereid muudkui seisvate autode kojameeste vahele…
Ja ma ei hakka üldse pikalt kirjutama sellest, kuidas Venemaal Anu järele igatsetakse. EELK misjonikeskuse juhataja Leevi Reinaru on öelnud Anu ja tema abikaasa Juha töö kohta, et piltlikult istutasid nad Venemaale lumehange terve koguduste võrgustiku ja rajasid nii Marimaale kui Baškiiriasse kirikud ja koolituskeskused. «Anu ja Juha olid nagu pioneerid oma töös, kusjuures Anuga algas ju pärastsõjaaegne välismisjoni töö EELK jaoks üldse,» tõdes misjonikeskuse juhataja.

Puhkust ja kohanemist
19aastase tööperioodi järel on saanud Anu koos abikaasaga nüüd natuke puhata ja asub ametlikult tööle järgmisel kolmapäeval. Ta on lubanud aidata kaasa Saku koguduse töös ning kogudusekooli sarjale üle Eesti. Ta on ka öelnud, et soovib natuke ringi vaadata ja kohaneda siinsete oludega.
Anu on varasema ameti poolest olnud lasteaiaõpetaja ning tugevad pedagoogioskused ja -omadused on teda alati aidanud. Nii alustas ta lastetööga Rannamõisas, jätkas 1993. aastast Venemaal ja küllap kuluvad tema kogemused ja arusaamad marjaks ära ka jälle siin, kodus.
Kuigi Anu ise on öelnud, et oma parimad aastad tegi ta kuulutustööd mujal, usun ma siiski, et tema parimad aastad meie kõigi jaoks on veel ees. Loodetavasti on kallid kaasteelised valmis kuulama häid kogemusi ja tuumakaid mõtteid, mis tihti jõuavad Anu pähe kiiremini kui paljudele teistele. Ja teisalt – laskem tal siis ka vanaemaks olemist nautida.
Koos kolleegidega kirikulehe poolt õnnitledes
Mari Paenurm