Anu Konks: rasked hetked on olnud õppetundideks

Tallinnas sündinud ja kasvanud Anu Konks (60) on viimased 22 aastat elanud Saaremaal, teeninud Jämaja ja Anseküla kogudust ning ehitanud Salmele kirikut. Vaimuliku töö kõrvalt on ta 40 aastat teinud ka eripedagoogi tööd.

Igal sammul on Anu tundnud abikaasa Tiidu toetust ja ühtehoidmist. Kasvatanud suureks tütre Marie-Cristine ja poja Uku-Rasmuse ning olnud jõudumööda toeks kasutütar Laglele. Nüüd on ta viiele lapsele vanaema.
Eesti Kirikule antud intervjuus ütleb Anu Konks, et on olnud hetki, kus ta on tahtnud kõik sinnapaika jätta ja alles hiljem taibanud, et lahkumine oleks olnud vale, oleks nende inimeste reetmine, kellele ta on vajalik, olnuks põgenemine.

Milline oli sinu lapse- ja koolipõlv?
Olen sündinud Tallinnas suure Mardipere talu pidajate esimese sõjajärgse järeltulijana. Vana talumaja, rehealune, küün, kuur ja laut ning avarad põllu- ja heinamaad.
Lapsepõlv oli niisugune nagu pere üksikutel lastel ikka – oma vanemate silma all, nende erilise huviobjektina. Isa töötas pea terve elu Tallinnas aparaaditehases. Oma maja ehitamisest plaane pidades ja hiljem unistuse teoks tegemiseks oli ta enamiku ajast tööl raha teenimas. Ema oli kodune, käis turul, tegi majapidamistöid ja kantseldas mind. Veel oli vanaema Martha, kes on minu mälestustesse jäänud sooja ja rõõmsameelse, minuga samal kuupäeval sündinud dante’na. Ema ja vanaema kandsid viiendast eluaastast alates hoolt ka selle eest, et mind igal nädalal paar korda Mustpeade Majja tantsutundi viia. Ei saanud aga minust baleriini!
Veel elas meiega koos onu Heino oma perega. Nii me elasime kolmes väikeses toakeses ja jagasime ühte kööki. Vanaisast palju ei räägitud. Tema elupäevad olid lõppenud enne minu sündi Magadani vangilaagris.
Temaga seoses meenub üks seik ajast, kui juba koolis käisin. Koolis tähistati armee aastapäeva ja sõjasangarite lastele jagati lilli. Eks astusin ka mina sellesse auväärsesse rivvi. Mälestus­tseremooniat viis läbi toonane koolijuht Osvald Kall, kes oli minu vanaisa hästi tundnud ja küllap minust paremini ka tema käekäigust teadis. Küsimustele vanaisa kohta olin vastanud tähtsalt: «Minu papa sai surma suures Siberi lahingus.» Ning ka mulle ulatati alpikanniõis.
Kodus kuulati mu lugu ära ja soovitati nõnda enam mitte kunagi ja mitte kusagil teha. Koolis käisin Haabersti kaheksaklassilises koolis ja Tallinna 45. keskkoolis, kus klassijuhatajateks olid kaks väga toredat õpetajat – algklassides õpetaja Ksenja Lai ja edaspidi õpetaja Heljo Tasmuth (Randar Tasmuthi ema). Rahulikud inimesed, kannatlikud ja pikameelsed.
Olin koolis küllap tavaline koolilaps, mitte kõige parem, mitte kõige halvem, ka mitte kõige targem ega kõige rumalam. Pärast keskkooli tahtsin kangesti saada loomaarstiks, kuid unistuseks see jäi. Olen tänini suur loomasõber, eriti meeldivad mulle koerad. Mul on ka nüüd kaks tiigerbokserit, vanem 13 ja noorem üheksa-aastane.

Nagu mitmel teiselgi EELK vaimulikul, on sul enne vaimuliku kutse saamist omandatud teine eriala – sinu puhul defektoloogia Tartu ülikoolis. Seda ametit pidasid ligi paar­kümmend aastat. Millise kogemuse võtsid kaasa sellest ajast oma teise ametisse?
Olen pedagoogina töötanud erivajadustega inimestega ligi nelikümmend aastat. Olin paralleelselt kooli- ja kirikuõpetaja ja veel ka nõustaja-eripedagoog kuni 2012. aastani. Siis aga soovitas arst mul tõsiselt aja maha võtta ja puhata.
Puhkasin ühe aasta ja ravisin ennast. Pool sellest ajast veetsin koos abikaasaga Soomes Poris. See oli eriliselt kosutav aeg. Ka seal puutusin kokku erivajadustega inimestega ja see oli uus kogemus ning hea võrdlus. Mulle meeldib väga nende inimestega koos olla, nad on mulle palju õpetanud – nägema seda maailma hoopis teise nurga alt, hindama väärtusi teise mõõdupuuga. Olen kogenud nende siirast armastust.

Kust said kutse (tõuke) valmistada end ette jumalariigi tööle?
Eks olen kogu oma teadliku elu ühel või teisel viisil liikunud selles suunas. Ei hakkaks siinkohal eraldi hetki nimetama, sest see on olnud tõepoolest jätkuv protsess minu elus, kui nüüd tagasi vaadata.
1980ndate lõpp oli uueks ajajärguks minu isiklikus elus. 1989. a sündis peresse poeg ja mina jäin mõneks ajaks temaga koju. Samas alustas Tallinnas Soome vaimulike (Seppo Alaja) eestvedamisel usuõpetuse õpetajate kursus koolis juba töötavatele pedagoogidele. Liitusin nendega ja edasi läks kõik juba täiesti iseenesest. Teistsuguseid variante ja võimalusi nagu ei tekkinudki kui vaid edasi minna ja jätkata.

Miks just Saaremaa oli paik, kuhu läksid kogudusi teenima?
Minu abikaasa on saarlane, pärit Kihelkonnalt. Ka tema on oma vanemate ainus laps. Meheema järjest halvenev tervis oli üheks oluliseks põhjuseks, miks Tallinnast 1993. aastal lahkusime. Mees hakkas Mustjalas koolijuhi ametit pidama. See oli küllaltki keeruline ja raske periood. Mina jätkasin oma õpinguid, kasvatasin lapsi ja 1996. a kevadel sai minust Saarte praostkonna vikaardiakon. Elmar Reinsoo oli minu mentoriks. Siis lõpetasin usuteaduse instituudi ja pastoraalseminari.
1997. aastal, pärast õpetajaordinatsiooni, asusin tööle Jämaja koguduse vaimulikuna ja Torgu põhikooli juhina. Samasse kooli läks esimesse klassi minu poeg.
See periood on olnud nagu meri Jämaja rannas, iga päev eriilmeline: harva rahulik, päikseline ja vaikne, ikka täis tuult ja tormi, äikest ja raju. Aga kordumatult ilus! Päikeseloojangul avaneb meie koduõuele mere poolt imeline pilt – verev meri, päikese punane viirg silmapiirilt kaldani jooksmas. Seda vaatepilti, mis vältab vaid mõne hetke, ei ole võimalik sõnadega kirjeldada. Ja siis tunned vaid suurt tänu südames kõige eest, mis elu on ette veeretanud.

Millised on olnud suurimad väljakutsed sinu vaimulikutöös?
Jah, on olnud hetki, kus olen tahtnud kõik sinnapaika jätta. Siis aga on alati midagi niisugust juhtunud, et olen pidanud paigale jääma. Ja hiljem taibanud, et lahkumine oleks olnud vale. Oleks olnud nende inimeste reetmine, kellele olen vajalik. Oleks olnud põgenemine.
Mõnes mõttes on minu kirikutööd teinud värvikamaks ja andnud mitmeid uusi võimalusi eluaegne hobitöö noorte naiste ja noorte meeste kristlikus ühingus (NNKÜ-NMKÜ, Eestis tuntud ka IMKA nime all).
Olen nimelt 21 aastat olnud Saaremaa NNKÜ-NMKÜ vabatahtlik peasekretär. Just selle ühingu kaudu olen leidnud endale palju ustavaid sõpru, kellega olen valmis kinnisilmi luurele minema!
Ühingu kaudu oleme saanud mitmeid huvitavaid tegevusvaldkondi pakkuda ka koguduses. Olgu siis näiteks võimalused osaleda laste- või noortelaagrites kohapeal, Rannapungerjal, Soomes, Rootsis jm. Laste- ja noorte Ten-Singi klubiline tegevus (teismeline tantsib, laulab ja teeb draamat), harjutustunnid, kontserdireisid lähemale ja kaugemale, kohtumised eakaaslastega. Oleme ikka sellesse tegevusse kaasa haaranud ka erivajadustega noori. See kõik on nii vahva ja pole märganudki, kuidas aeg nii kiirelt on läinud.

Kas oled iga valiku puhul tundnud pere toetust?
Õpingute ajal aitasid vanemad palju meie peret. Ega ma ei ole neilt oma otsustes-valikutes nõu küsinud, see on olnud minu tee.
Abikaasaga oleme mõlemad läbi käinud oma eksirännakud ja otsingud, ikka teineteist toetades ja kinnitades. Rasked hetked on olnud meile suurteks õppetundideks ja nii on need tegelikult olnud meie elus õnnistuseks.
Lapsed (3) ja lapselapsed (5) on minu jaoks väga olulised ja eks mina ka neile. Ka nende elus on vahelduvalt paremaid aegu ning raskemaid hetki. Oleme vajadusel alati üksteise jaoks olemas.
Noored nurisevad vahel, et meie abikaasaga oleme aegunud vaadetega eakad, kes kipuvad ehk liigselt manitsema ning oma seisukohtadega, arusaamadega ja ka materiaalsete asjadega (mina ei viska asju naljalt ära) lämmatama. Eks oleme hoidnud siis veidi distantsi ja vaadanud kõrvalt asjade kulgu. Mitte sekkunud ka siis, kui meil on lahkarvamused. Ja nõu andnud vaid siis, kui küsitakse.
Ju siis peab elus igaüks ikka ise oma peaga vastu seina ära põrutama, et aru saada, kuidas muhk pähe tekib. Need on õppetunnid meie elus, mis meid õpetavad.
Mina kuulan, jälgin ja palvetan. Paludes Jumalalt tarkust õigeteks valikuteks ja rahu südamesse sellel rahutul ajastul.
Sirje Semm

Anu Konks
Sündinud 16. augustil 1955 Tallinnas
Ordineeritud 6. märtsil 1996
Teenib vaimulikuna Jämaja ja Anseküla kogudust