Annika Laats julgustab otsima Jumala avarust

Ungari vaimulike suguvõsast võrsunud Risti koguduse hingekarjane ning Tallinna lastehaigla hingehoidja Annika Laats tunnistab 50. sünnipäeval, et soovib jätkuvalt areneda empaatiavõimes.

Ta ei söandaks nimetada end liberaaliks, küll aga tunnetab ta Jumala vabastavat väge, mida kuulutada kõigile. Hingehoidjana soovib ta seista inimese kõrval eriti neil hetkil, mil abivajaja jääb murega üksi, ja jääda kaaslaseks, et otsida üheskoos pimeda tunneli lõpus valguskiirt. 

Millise tähendusega on sinu jaoks juubelisünnipäev 50? 

Annika Laats: Kuna ma olen sündinud 1. mail, siis mul on õnnestunud juba väga ammusest ajast suurtest sünnipäevapidamistest kõrvale hiilida, sest 1. mai – kevadpüha, muigega võib ju öelda töörahvapüha – on suurepärane võimalus talgute korraldamiseks. 

Aastaid olen seda nõndamoodi kavalalt kasutanud, et külalised tulevad (Harju-) Ristile, teeme kevadisi talgutöid ja ühtlasi sööme kooki ning oleme rõõmsad. Nüüd juubeli eel andis kogudus mõista, et talgute asemel tuleb pidulikult sünnipäeva tähistada. Oh, see tundus nii vaevaline ja piinlik, aga nüüd selgub, et eriolukorra tõttu jääb tähistamine siiski ära. Muigan endamisi, et ei ole mulle ette nähtud pidada suuri sünnipäevi. 

Kuidas sinu peret mõjutab praegune piiride kinnipanek, sest osa on ju teisel pool piiri: kes Inglismaal, kes USAs või Ungaris.

Jah, nii on, mõjutab mitut pidi. Mitmed reisid jäid ära. Esimest korda juhtub nõnda, et venna pere ei tule sel aastal Ameerikast siia. 

Tütar, kes elab Londonis, oli eriolukorra väljakuulutamise hetkel hoopis USAs komandeeringus ja pidi väga kiiresti otsustama, mida teha. Ta otsustas, et on turvalisem lennata Tallinna koju kui oma päriskoju Londonisse, kuna tollel hetkel oli veel Inglismaa COVID-19 suhtes väga eitav, mille tagajärjed on nüüd juba ka tunda. 

Ja Ungari sugulastega on samuti raske, eriti siis, kui on kroonilisi haigusi ja pered ei pääse keerulistes olukordades üksteise ligi – me tunneme seda jah oma nahal väga selgelt.

Perekonnast rääkides, ema on sul ungarlanna?

Ema on mul puhastverd ungarlane ja sündis Ungari nendel aladel, mis II maailmasõja käigus võeti Ungarilt ära. Seetõttu ta kasvas üles ja käis koolis paraku Ukraina NSVs. Kuna ta on iidsest kristlaste ja kirikuõpetajate perest, haritlaste perest, siis ei olnud Ukrainas võimalik nende pere lastel kõrgkoolis edasi õppida.

Eesti oli tollal väga sõbralik, võttis vastu soome-ugri rahvaid ka sealtkandist, nii et väga paljud ungarlased Taga-Karpaatiast tulid Eestisse õppima ja said siin kes arstiks, kes midagi muud. Emapoolsest suguvõsast on kirikuõpetajaid ja arste mõlemaid olnud sajandeid. Kõige esimene vaimulik, keda teame, on Wittenbergis Lutheri kaasaegne, ta läks Transilvaaniasse vaimulikuna  reformatsiooni viima. Võib öelda, et umbes 500 aastat on meil seda vaimulikku kirikuõpetaja teenimistööd olnud peres erinevates suguvõsa liinides, väikeste katketega, aga siiski.

Sinu esimene valik ei olnud ju saada kirikuõpetajaks, vaid sa läksid õppima arstiteadust hoopis – pediaatriat. 

Jah, tollal sai õppida veel pediaatriat, 1988. aastal ma ülikooli astusin. Olin teadnud titest peale, neljandast eluaastast, et minust saab lastearst. See on ka üks väga-väga ilus ja hea aeg olnud, mis ei ole kuidagi kaotsi läinud. 

Ilmselt seesama arstiõpingute kogemus viis sind hingehoidjana tagasi haiglasse tööle. 

See on tõsi, kui Naatan Haamer mulle umbes kuus aastat tagasi helistas ja ütles, „Annika, lastehaiglas on vaja hingehoidjat“, siis sellel hetkel tundsin, et muidugi ma pean ütlema, „jah, ma mõtlen ja arutan perega läbi“, aga ma mäletan, istusin liinibussis ja teadsin, et nii – „Jumal, nüüd oled sa mind sellega kätte saanud“ –, nüüd jooksevad need tükid kokku, mu elukogemused, need killud. Jah, ma teadsin, et see on koht, kuhu ma lähen.

Kuidas sa näed end vaimulikuna: mis on sinu roll?

Ma tahan inimestele viia rõõmsat sõnumit Jumala lõputust armastusest, lõputust avarusest ja andeksannist ja halastusest, mida ta meile anda tahab ja saab. Ta tahab, et inimene oleks õnnelik, kooskõlas iseendaga ja oma Loojaga. 

Selles sõnumis on vabadus ja suur kergus – koormate mahapanemise kergus ja sellise rõõmsa helge lapse edasiminemise julgus. Ja ma kogu hingest tahaks seda, et võimalikult palju inimesi saaks sellest osa – sellest rõõmust, mis siis võiks nakatada juba edasi kõiki teisi nende ümber. 

Teenimistöö – ligimese aitamine – on ka väga oluline sinu jaoks, nt lastehaiglas hingehoidjana oled abivajajate kõrval, kusjuures nad ei pruugi olla isegi usklikud. 

Enamik neist ei tea, et nad oleks usklikud, või selgelt ka ei ole seda, aga kõik otsivad lootust, kõik otsivad rahu, kõik igatsevad pidet oma elus. Olen seal hingehoidja. See tähendab, et seal ei ole mul mingisugust oma agendat, oma programmi, mida ellu viia peale selle, et olla neile toeks ning anda neile lohutust ja lootust nendes enamasti üsna ränkades olukordades – mingit elamise julgust; sellist visiooni näha üle nende raskete ahistavate olude ja hirmutavate uudiste, ja kuulata neid, lasta neil ka ise sõnastada ära oma hirmud ja oma lootused. Justkui valguse poole koos edasiminek või valguskiirte toomine nendesse hetkedesse ja olukordadesse on seal vast kõige olulisem.

Need olukorrad on siis laste rasked haigused, võimalik, et ka hüvastijätt – ja sa pead olema ning tahad olla nende inimeste kõrval? 

Jah, nagu sa nimetasid, aga seal on ka enneaegsed lapsed, seal on vastsündinud, kellel tuvastatakse sünnijärgselt mingi puue, mingi diagnoos ja siis vastuminek sellele elule, mis ootab ees. 

Või siis, jah, onkoloogiaosakonnas aastatepikkune teekond ravil olles, ravil käies ja mõnikord, mitte alati, aga mõnikord ka jumalagajätt lapsega. Suuremalt jaolt ju ikkagi lapsed saavad terveks, aga see teekond võib olla väga pikk.

Kas ma tahan seal olla? Jah ma tahan. Seda on veider öelda – nii nagu ka vaikuselaste teema, surnult sündinud laste teema. Ma arvan, et vaimuliku koht on seal, kus teised enam väga ei suuda olla, kus tegelikult on väga palju vaikust ja väga palju tühjust ja just nimelt vastuseta jäävaid küsimusi. Leinas suuta püsida inimese kõrval, see on suur töö.

Sind tuntakse kui liberaalsete vaadetega kirikuõpetajat, aga varem oled kuulunud ka üsna traditsiooniliste vaadetega inimeste sekka: olid evangeelsete üliõpilaste peasekretär ja õppisid vaimulikuks Joel Luhametsa käe all. Millal sinust liberaal sai?

Ma ei ole niimoodi seda vaadanudki [naeratades]. See on Jumala arm, et me ei ole staatilised ja mingil hetkel valmis vormitud ning konservi pandud inimesed. Jumala Vaim on elav ja tegutsev, annaks Issand, et me oleksime arengus, kuulaksime teda, mõtleksime ja oma kitsastest arusaamadest suudaksime ka välja tulla, imestada ja avastada. 

Ma pean Jumalat nõnda avaraks, et selle jaoks ei ole lihtsalt sõnugi. Inimesed – meie oleme need, kes kõike lahterdavad ja kogu aeg Jumalat kuidagi piiridesse püüavad panna, Jumalat ohjeldada. 

Ristiinimese elu on pidev kasvamine, kusjuures kasvamine ei ole kerge, vaadake, kui lastel hambad tulevad, kuidas see neil vaeva teeb. Muutumine on sageli tulnud ka nõndamoodi, et ma olen häbi tundnud: olen mõnel hetkel saanud Jumala sõnast nõnda tabatud, et olen südamest pidanud häbi tundma selle üle, kuidas olen mõelnud mõnest inimgrupist halvustavalt või, jah, neid ka nagu sorteerides või lahterdades. Mõtlen ikka ühtepuhku: taevake, kuidas ma ei taibanud, kuidas ma ei ole senini näinud, mida need või teised inimesed tunnevad? Ka näiteks vaikuselaste pered või igasugustest erinevatest kriisidest läbi tulevad pered. 

Ma loodan, et arenen ja kasvan ikkagi ka pärast 50. eluaastat just empaatias. See on minu jaoks tulnud väga selgelt Jumalaga koos olles, mõnikord kirikus jutlust kuulates, mõnikord lugedes, see on pidev kasvamise protsess olnud. 

„Liberaal“ on muidugi huvitav termin, mida sa siin kasutad, ma ise ei tihka seda kasutada, sest selle all mõistetakse nii erinevaid asju. Aga kui ma lähen tagasi selle sõna juure juurde, siis on see „vabadus“. Issand on kutsunud meid vabaduseks, mis on teostatud armastuses koos Jumalaga. 

Nii et Jeesuse peale vaadates, jah, ma olen rõõmuga koos temaga siis liberaal, sest ma pean ennast väga Kristuse-keskseks inimeseks, väga sügavalt Jumalale toetuvaks inimeseks ja ma tahaks küll jätkuvalt kasvada selles Jumala vabastavas armus ja väes. Ja seda kuulutada.

Meelis Süld

Annika Laats

Sündinud 1. mail 1970 Tallinnas

Kõrgkooliõpingud:

1988-1990 alustas õpinguid TÜ arstiteaduskonnas 

1990–1992 Tartu meditsiinikool, õendus

1994–1996 Ungari Reformeeritud Kiriku Diakooniainstituut, diakoniss 

1995–2001 EELK UI, teoloogia 

2000–2001 TÜ avatud ülikool, teoloogia BA (cum laude) 

2004 Helsingi ülikooli doktoriõpe, teoloogia (lõpetamata)

Vaimulik teenimine

2001–2004 praktika ja töö Tartu Pauluse koguduse abiõpetajana

2005. aastast Risti koguduse õpetaja

2010–2018 Lääne-Harju praostkonna abipraost

2015–2017 SA EELK Diakooniahaigla kaplan

2014. aastast SA Tallinna Lastehaigla hingehoidja

Kolme lapse ema, abikaasa on teoloog Alar Laats 

Tunnustused 

2010 EELK aukiri 

2012 EELK aasta vaimulik 

2015 EELK Teeneteristi III järk 

2016 kodanikupäeva aumärk

2017 Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärk; vabaühenduste liidu EMSL aasta hääl

2018 Avatud Eesti Fondi Koosmeele auhind; seksuaaltervise liidu tunnustus: aasta seksuaaltervise edendaja; selge sõnumi auhind