Anname Jumalale parima

Ma ei mäleta, et juuni keskpaik oleks paljudes valdkondades olnud nii pingeline nagu tänavu. Maailm ei ole toibunud viirusest tingitud segadustest, jumalateenistustel tuleb järgida ohutust, rassiprobleemid on uuest maailmast ka Euroopasse kandunud, kliimaküsimused pole kuhugi kadunud jne. Nendel teemadel on omajagu põrkunud ka usulised vaated, kusjuures ma ei kahtle, et erinevatel seisukohtadel olevad kristlased esindavad oma vaateid siiralt ja püüavad oma tegudega teenida Jumalat.   

Üsna Vana Testamendi alguses seisab kirjas traagiline lugu. Vennad Kain ja Abel ohverdavad Jumalale, Kain põllusaadusi, Abel lambaid. Jumal eelistab Abeli ohvriande, mispeale Kain vihastab ja Abeli tapab. 

Olen seda tuntud lugu kasutanud aeg-ajalt võrdpildina, kuidas meie kauged esivanemad endale lähedase liigi ja inimvenna neandertallase väljasuremise põhjustasid. Selles loos terendab aga ka üldisem paljudele religioonidele omane põhimõte – Jumalale püütakse anda parim ning pole kunagi kindel, kas inimese mõistus selle parima alati ära tunneb.

Ühtpidi on parimat püütud saavutada suuruses ja mastaapsuses. Kirikute kõrged tornid on olnud olulised maamärgid meremeestele ja maastikkude rikastajad. Tallinna Oleviste kiriku kohta on koguni väidetud, et see on olnud 1549–1625 maailmas kõrgeim ehitis, mis küll arvatavasti tõele ei vasta. Mastaapsuse püüdlus on omane ka teistele religioonidele, tänase maailma kümnest kõrgemast skulptuurist, millest enamik on üle 100 meetri kõrged, on üle poole budismiga seotud, maailma suurimad mošeed mahutavad sadu tuhandeid palvetajaid jne. 

Kindlasti ei pruugi parima leidmine sündida lihtsalt. Tänase Eesti tuntuim helilooja Arvo Pärt on tuntud eelkõige vaimulikele tekstidele kirjutatud muusikaga ning ta on maailmas üks enim esitatavaid heliloojaid. Tema tee usulise muusika juurde sündis läbi raskuste, näiteks talle omase helikeele leidmisele eelnes kaheksa aasta pikkune loominguline kriis. Alles pärast seda oli ta valmis oma loomingut Jumalale pakkuma. 

Sageli arvatakse, et Jumalale parima pakkumine piirdub muusika, kujutava kunsti ja kirjandusega, harvamal juhul ka tantsuga, kuid jäetakse välja näiteks teadus ja poliitika. Samas on kindlasti just parima teaduse ja parima poliitika pakkumine teemad, mis usulises maailmas tekitavad kõige enam kirgi. Kõrvaltvaatajatele võib jääda koguni mulje, et vaieldakse Jumala üle. 

Dee Brown kirjutab oma raamatus „Mata mu süda Wounded Knees“ indiaanipealik Josephist (1840–1904), kes ongi segaduses ja ei soovinud Jumala üle vaielda.   

„„Miks te koole ei taha?“ küsis üks ametimeestest.

„Koolis õpetatakse, et kirikuid on vaja,“ vastas Joseph.

„Kas te ei taha kirikuid?“

„Ei, me ei taha kirikuid.“

„Miks te siis kirikuid ei taha?“

„Seal õpetatakse meid jumala pärast tülitsema,“ vastas Joseph. „Seda me ei taha õppida. Me võime vahel maiste asjade pärast inimestega tülitseda, aga jumala pärast me ei tülitse kunagi. Me ei taha seda õppida.““

Tegelikult aitavad muljet, et tülitsetakse Jumala üle, vältida mõned kasulikud hoiakud. Näiteks arusaam, et teatud seisukohaga vähemusse jäämine ei tähenda seda, et vastasseisukohta esindavad kurjad inimesed, kellele tuleb Kaini kombel kallale karata.

Jumalale parima pakkumise reeglist on tuletatud veel üks religioonides oluline mõte: ka inimene peaks Jumala juurde tulema võimalikult parimal viisil. Targalt kirjutatud propagandaraamatus „Mittepühad pühakud ja teised jutustused“ kirjeldab arhimandriit Tihhon Petseri kloostri mungast majandusjuhi surmaeelset otsust: 

„Suri kiuslik isa Nafanail vaikselt ja vaguralt. Kui arstid tegid ettepaneku panna talle südamestimulaator, anus ta asemikku, et seda ei tehtaks: „Isad, kujutlege,“ rääkis ta, „hing tahab minna Jumala juurde, aga mingi väike elektriline asjandus surub teda vägisi kehasse tagasi! Lubage minu hingel omal tunnil ära minna!““ Vanale mungale oli elukaare lõpus enne Jumalaga kohtumist kõige olulisem tema elu loomulik kulg.

Jumalale parima pakkumine on püüe ideaali poole, olgu see siis kunstis, teaduses, ühiskonnas või elus. Sageli võivad need püüdlused tuua kaasa isikliku elu kriise, lähedaste mõistmatust, vahel pole ka usulised struktuurid veel valmis inimese pakkumist vastu võtma. Juhtub ka nõnda, et erinevate kultuuride ja maailmavaadete parim võib oma erinevusega vastuolusid tekitada. Kui aga kirjeldatud püüdluse juurde käib sügav usk ja avatud vaim, on need takistused enamasti ületatavad.  

 

 

 

 

Toomas Jürgenstein,

kolumnist