Andres Põder: meile antud aeg on vaid silmapilk

Emeriitpeapiiskop ja Eesti Kirikute Nõukogu president Andres Põder tähistab ülehomme ehk 22. novembril väärikat tähtpäeva: 70. sünnipäeva.

Vaimulike kohta, kes nõukogude perioodi kiriku vaenamise tulest ja veest on läbi käinud, võib kahtlusteta öelda, et nende usk ning kutsumus on läbikatsutud ja pühendumus midagi, millest noorematel põlvedel mõõtu võtta.
1976. aastal ordineeritud Andres Põder kuulub kindlasti nende hulka. Tuleb tänulik olla, et jätkuv elujõud, aeg-ajalt silmanurka ilmuv vaimustuse sädemeke ja ergas meel võimaldavad tal ka pensionipõlves EKNi presidendina oma pikaajalisi kogemusi ja elutarkust kasutada ristirahva hüvanguks. Märkimisväärse tähtpäeva eel leidis peatselt 70. sünnipäeva tähistav Andres Põder veidi aega, et Eesti Kiriku lugejatega oma mõtteid jagada.

Kuidas suhtud tähtpäevadesse ja milliste mõtete, emotsioonidega lähed vastu oma 70. sünnipäevale?
Ei ole eriti isiklike tähtpäevade harrastaja, aga olen sotsiaal­ne inimene ja minus on sõbralik koostöö selliste tähtpäevade üleelamiseks. Kirikukogu esimesel päeval, 26. novembril peetakse palvus Tallinna toomkirikus ja seal tahetakse ka minu sünnipäeva ära märkida. Olen lubanud olla õigel kuupäeval ehk 22. novembril töö juures Eesti Kirikute Nõukogu kontoris lõuna ajal. Sealgi saavad soovijad mind tervitada.

Kuidas esimesed viis pensionipõlve aastat on möödunud?
Enne emerituuri siirdumist olin peapiiskop ja EKNi president üheaegselt. Nende kahe suure vastutusala jagamine oli väsitav. EKNi presidendina jätkates on koormus väga sobiv, lisaks teenin kahel jumalateenistusel kuus Tallinna toomkoguduses ning olen EELK põhikirja ja kirikuseadustiku muutmise komisjoni esimees. Tore on, et saan nüüd lastelastele rohkem aega pühendada, eriti suvel, kui mõlema poja lapsed on ajuti minu ja abikaasa hoole all. See on väga tähtis ülesanne, mille üle rõõmustame.

Sul on rikkalik vaimulik kogemus. Oled teeninud paljusid kogudusi, olnud praost, assessor, peapiiskop, alates 2013. aastast EKNi president. Millisele ajale oma teenimisest vaatad tagasi kõige soojema südamega? Kas on midagi, mida kahetsed?
Emotsionaalselt kõige südamelähedasemad on olnud töökogemused kogudustes, kus vahetult sai inimesi hingekarjasena teenida ja ka hoonele käe külge panna. Noorus on ikka ilus ja tuleb mälestustes tagasi. Eks see oli aeg, mil inimsuhted kõige vahetumad: nägid, kas sõnum jõuab kohale, kas see läheb korda või mitte. Järgnenud praosti ja peapiiskopi amet on eelneva töö vili. Ilma vahetu kokkupuuteta oleks kaunis raske administreerida.
Hingerõõmu ja hämmastust tekitab, kui astutakse ligi ja öeldakse, et käisin sinu juures 30 aastat tagasi leeris, või ristisid mind ja mu peret jne. Inimesed peavad meeles, tunnevad ära ja tulevad ka kontakti looma. Nagu näha, päris hane selga see vesi pole langenud.
Kahetsen? Eks ikka näed, et üks või teine langeb välja või saab pahateoga hakkama. Siis mõtlen, kas olen piisavalt head nõu andnud, suutnud juhatada, õpetada, et inimene oleks püsinud õigel teel. See on üks pool. Teine on südametunnistuse teema. On olnud hetki, kui soovisin minna hea sõbra või kaasvõitleja haigevoodi juurde ja lükkasin edasi, kuni kuulsin, et ta on lahkunud. See jääb hinge. Liig vähe aega on jäänud ka abikaasale ja lastele. Need on paratamatused, millega vaimuliku töös kokku puutud ja mida välistada on raske. Ent siiski – parem, kui neid ei oleks olnud.
Juhtimisametis ei saa nii vilets olla, et ühtegi vaenlast ei ole. (Naerab – K. L.) Kriitikat tuleb taluda ja sellega arvestada, kui see on mõistlik. Juhtimisotsuste tagajärgi saab hinnata pikas perspektiivis. See vahemaa on minu jaoks praegu liialt väike. See jäägu teiste tööks.
Ehk on see ebaterve rahulolu endaga, ent kui püüad oma tööd teha ja otsuseid langetada oma parema äratundmise järgi bona fide’s (ld k. heas usus), siis on ka lihtsam tagajärgedega leppida. Et inimene eksib, on paratamatu, ja ilmselt ka kõik heas usus tehtud otsused ei tarvitse õiged olla, aga siis tuleb tunnistada: mea culpa, mea maxima culpa (ld k minu süü, minu ülisuur süü) … ja ongi kõik, ega rohkem teha ei saa. Üle enda varju ei hüppa.

Ees on igavikupühapäev või vanema traditsiooni kohaselt surnute püha. Sinu sünnipäeva juhtlause kirikukalendris on „Tuhat aastat on sinu silmis nagu eilne päev, kui see on möödunud, ja nagu vahikord öösel. Sa uhud nad ära, nad on nagu uni“ (Ps 90:4–5). Intervjuus Päevalehele 2014. aastal ütled, et usuteema juurde viis surma üle mõtisklemine. Milliseid mõtteid tekitab juhtlause ja kuidas suhtud viidatud noorpõlve arusaama praegu?
Olin veidi üllatunud, et selline salm on juhtunud minu tähtpäevaks. Huvitaval kombel võtab see kokku minu arusaamad ajast, mis on möödunud: nii elust kui tööst. Meile antud aeg on kiriku ajalugu ja igaviku perspektiivi silmas pidades silmapilk. Selles kontekstis ei ole võimalik oma isikut või tegevust üle tähtsustada. Kirik ja Kristus on palju suuremad kui ühe inimese tegemine või tegematajätmine. On eesõigus, võimalus ja au, kui tohime käe adra külge panna. Ametis olemist võib võrrelda ka vahikorraga: see on sinu vahikord ja mõnes mõttes on alati öö, sest pole veel igaviku valgust. Tuleb valvata, oma risti kanda ja ka valmis olla siit lahkuma.
Surma teema käib eluga kaasas kõige varasemast lapseeast. Ütleksin siiski, et tee usu juurde on alanud esmajoones mõtlemisest elu üle, aga elu üle saab mõelda üksnes surmaga arvestades. Kõigepealt tuleb mõtestada surm, et elul võiks olla püsivam väärtus ja mõte. Mäletan, kui poisikesena lumehanges lamades vaatasin taevas säravaid tähti, mõeldes, kuhu küll olen sattunud ja milline oleks olukord siis, kui oleksin sündinud mõnes teises maailma nurgas teiste vanemate lapsena teisel ajastul. Või mis saab siis, kui siit maailmast tuleb lahkuda, kuhu siis satud.
Inimese seotus looduga ja kõiksusega oli teemaks ka tudengipõlves. Näiteks professor Elmar Salumaaga sai päris ägedalt vaieldud, mis haua taga täpselt ootab. Salumaa oli seda meelt, et surma ja ülestõusmise vahel viimsel päeval pole mingit vahepealset aega, kus midagi toimuda saaks. Mul sellist isiklikku kontseptsiooni ei ole. Luther on öelnud, et kui tahate surnute eest palvetada, siis tehke seda 2–3 korda ja jätke nad rahule. Luterluses on ikka mõeldud, kas ja kuivõrd on surnute eest põhjust palvetada. Palve pole ju muud kui armastuse ja usalduse käepikendus: jätta lahkunu Jumala hoolde ja Jumal teab, kas hing on vaheastmes, purgatooriumis või magab rahus ja ootab surnute ülestõusmist. Palvega on mahajääja andnud oma parima armastuse ohvri.
Sul on hulk tunnustusi, autasusid. Mida ise väärtustad kõige rohkem?
Maised autasud on ambivalentsed: kunagi ei tea täpselt, kuivõrd adekvaatselt nad sinu isikut peegeldavad. Neid ületähtsustada pole põhjust, samas võib rõõmustada ja olla tänulik, nähes, et keegi sinu tööd märkab ja hindab. Tegelikult tuleb neid jagada abikaasaga ja paljude kaastöölistega. Kõige südamelähedasemad on tunnustused, mida olen saanud vahetu töö eest koguduses või kogukonnas. Näiteks Pärnu linna vapimärk või Harju maakonna aukodaniku nimetus.
Meeldiv on saada ka riiklikke autasusid nagu Valgetähe II klassi teenetemärk või Saksamaa Liitvabariigi Teeneteorden. Sellised tunnustused väärtustavad eelkõige institutsiooni, austades kirikut ja tema positsiooni ühiskonnas. Siis on rõõm, et kirikutööd esile tõstetakse.

Pärnu koguduse liikmena oli võimalus kuulata aastaid sinu jutlusi, mis andsid märku teoloogilisest kompetentsusest, kirikuajaloo heast tundmisest ja enese pidevast täiendamisest. Mälestustes Illar Hallastest, mis ilmusid Kirikus ja Teoloogias, mainid, et sulle on ikka meeldinud teoloogilised vaidlused. Kuidas on praegu, kas aastatega on tulnud rahu või vaidled jätkuvalt? Kas vaidled teoloogia üle ka oma teoloogidest poegadega?
Südamerahu on ammu majas. Olen tõesti vaidlusi hasartselt armastanud ja neid pidanud, ent pole kunagi arvanud, et vaidlustes sünnib tõde. Nad on olnud tööriistaks enese arendamisel. Ainuke tõde, mis selgub, on: kumb on parem oraator või väitleja. Tõe selgitamiseks on hoopis teised teed ja meetodid. Juhina kirikus tuleb pidada läbirääkimisi, mitte vaidlusi. Vaidlustega ei saa kedagi juhtida, saab kokkulepetega. See ei tähenda, et tõde olekski üksnes kokkuleppeline. See ei tähenda ka, et kui peaksin sattuma tõelisse vaidlusse, siis säde ei süttiks.
Poegadega oleme kunagi ikka vaielnud, ent nüüd tõdenud, et need on kasutud. Vaidluses peab ju keegi kaotama, see pole viljakas ei vaimulikus töös ega perekonnas. Kõigil on õigus oma seisukohale. Meil on erinev akadeemiline taust ja et kõik otsad kokku viia ja ühisele mõistmisele jõuda, nõuaks tõesti Heraklese vägitegu. (Naerab südamest – K. L.) Teeme siiski kõik koos kirikutööd ja arutleme mõnikord kiriku praktiliste vajaduste üle. Nt Johann-Christian kui endine vanglate peakaplan oskab mõista ja nõu anda kaplanaatide teemal ja Thomas-Andreas teoloogilise hariduse osas. Olen neile selle eest tänulik.

16.12.2016 Kirikus ja Teoloogias avaldatud jõulujutluses kirjutad, et „Meil tuleb minna maailma ja olla avatud tema muredele, ootustele ja igatsustele“. Kuidas oleme kirikuna sellega hakkama saanud?
Luterlik kirik pole pärast rahvakiriku staatuse kaotamist suutnud väga tugevalt mobiliseerida oma liikmeid evangeeliumi kuulutamisele ja oma usu avalikule tunnistamisele. Kui vaadata kiriku liikmete arvu, siis võiks eeldada, et meie tegevus ühiskonnas on piisavalt sünergiline, et liikmeskonda kasvatada. See kahjuks alati ei realiseeru – näiteks usulise kasvatuse vallas.
Haridusvaldkonnaga tegeldes olen püüdnud uurida, kui paljud kristlikud vanemad esitavad koolidirektorile soovi, et nende lapsed saaksid õppida usundiõpetust. Ja mis ilmneb? See on nullilähedane. Kutsusin kord Pärnus linna hariduskomisjoni esimehena koolidirektorid kokku ja küsisin, miks ei õpetata usundiõpetust. Vastuseks sain, et pole küsitud, et lastevanemad ei soovi. Põhiseaduseski öeldakse, et „laste hariduse valikul on otsustav sõna vanematel“. Siin on kasvuruumi. Peame motiveerima koguduseliikmeid seisma oma pere, laste ja lähedaste usuliste huvide eest. Üheks esimeseks võimaluseks on ka koguduste pühapäevakoolid.
Kui vaadata laiemalt, siis kiriku positsioon ühiskonnas pole kindlasti halvenenud: on mitmed koostöölepped riigiga, on kaplanaadid, kristlikud erakoolid, oluline koht meedias. Ka peapiiskop Viilma esindab kirikut avalikkuses aktiivselt. Siin pole midagi nuriseda, areng on positiivne.
Konverentsil „Usuvabadusest Eestis“ osalenud kõigi kümme EKNi liikmeskiriku esindajaist nõustus enamik väitega, et elame usuvabaduse paradiisis. Kaua see paradiis püsib, on omaette küsimus, seetõttu ei tohi iial rahulduda sellega, mis praegu on, vaid tuleb oma positsiooni parandada ja hoida.

Kas paigas, kus rahvast on väheseks jäänud, tuleks kogudused kinni panna või jutlustada inglitele?
Pean õigeks jutlustada ka inglitele. Ei juhtu midagi hirmsat, kui inimesi kirikus pole, aga halb on, kui kirikuhoonet enam ei ole. Inimesed tulevad taas! Alustada oleks aga väga raske. Enne mind teenis Kõpu kogudust Harri Haamer, kellele anti korraldus lõpetada koguduse tegevus, kuna ei jätkunud inimesi koguduse nõukokku. Õp Haamer küsis teenistusel, kas tõesti ei leidu kedagi ja peame kiriku uksed sulgema! Need inimesed leiti. Kogudusetöö jätkus. Masse seal küll ei olnud, oli paar ustavat inimest, kes võtsid vastutuse. Kui aga vaatan, kuidas õpetaja Hedi Vilumaa on praegu Kõpus asju ajanud, siis pilt on hoopis teine – elu käib! Kui kogudus oleks tookord likvideeritud, siis kahtlen, kas praegune edulugu oleks võimalik. Nõukogude ajal oli kirikul selge printsiip: mitte sammugi tagasi, mitte ühtegi kogudust ei sulge. Nõnda on see ka praegu. Mugavusevangeeliumiga ehk „kus ei taheta, sealt läheme ära!“ ei jõua maailma otsani.

Ees seisab EELK põhikirja ja kirikuseadustiku muutmine. Millises suunas liigume?
Märkimisväärsed suunamuutused tekivad revolutsioonilistes olukordades. Elame rahulikus keskkonnas. Konflikte tekitanud vaidlused, mida tõi paratamatult kaasa iseseisvuse taastamisega saabunud vabadus, on vaibumas. Praegune põhikirja ja seadustiku muutmine liigub tasakaalustatuse ja tõhususe suunas. Võetakse maha mõned äärmuslikud jooned, olgu siis kõrg- või madalkirikluse poole. Kõige olulisemad muudatused on juba häälteenamusega heaks kiidetud piiskoplikus nõukogus. See oli isegi veidi üllatav ja julgustav – komisjon on suutnud arvestada ootusi. Muudatused fikseerivad väljakujunenud praktika ja kõrvaldavad komistuskivid, mida on aastaid kurdetud. Näiteks teha mõni asi lihtsamaks, ülesandeid ümber jagada jne.

Oled EKNi president. Eesti puhul tõstetakse esile väga head oikumeenilist koostööd. Kas selles vallas on veel arenguruumi ja mis on praegu teoksil?
Eestis on tõesti haruldaselt hea koostöö kirikute vahel, ent oikumeenia on igikestev protsess. Teoloogilised arusaamad on mitmekesised. On neid, kes tahavad praktiseerida usku individuaalselt ja eripäraselt, ja teisi, kes tunnevad, et kokkukuuluvus on väärtus, et üks kari ja üks karjane on kristlik normatiiv. Niikaua kui on erinevaid kirikuid, on ka erinevaid suundumusi. Tee sõna ja sakramendi ühtsuseni on pikk ja keeruline. Samas jätkuvad ka globaalsed arutelud.
EKNi tööpõld on lai ja pidev. Tuleb kaasas olla riikliku seadusloome protsessiga, et kristlaste huvid leiaks arvestamist. Viimase aja suurematest ettevõtmistest võiks nimetada kristliku ususõnastiku koostamist. Märksõnu on plaanitud ca 2500. Soovime ka, et aastaks 2039 valmiks uus piiblitõlge, ning töötame selle nimel, et religioonialased teadmised oleksid üldhariduskoolides paremini tagatud. Koordineerime meedia ja kaplanaatide tööd ning püüame kujundada kristlikke eluväärtusi.

Lõppemas on EKNi teema-aasta „Eesti usk“. Mis siis on see Eesti usk?
Ilmalikult lähenedes võiks võtta sotsioloogilised uurimused selle kohta, millised on tänase Eesti elanikkonna prioriteetsed väärtused, mida nad järgivad, ja öelda, et see ongi Eesti usk. Usuühendused küsivad siiski, mis on Eesti rahva religioosne peavool ehk identiteet läbi ajaloo. Religiooni defineeritakse siin suhtega kõrgemasse jõusse ehk Jumalasse, mis tähendab inimese vertikaal­set mõõdet.
Heaks lähtepunktiks usulise määratluse sisustamisel on olnud eelnevad teema-aastad, mida üheskoos EKNi liikmeskirikutega oleme päris laiahaar­deliselt käsitlenud. Nendeks on „Maarjamaa 800“ ja „Reformatsioon 500“. Kui lisame siia Eesti Vabariigi 100. aastapäevaga seotud teema-aasta „Eesti usk“, siis vundament on juba laotud. Pole kahtlust, et eesti usuks on ristiusk. Küsimus on vaid, kui hästi keegi seda teadvustab.
Oleme EKNis arutanud sedagi, mis on see õige Eesti kristlus, kas luterlus, õigeusk või vabakirikud. Kiiresti jõudsime arusaamani, et Eesti usk tähendab võimalikult head koostööd kirikute vahel ja evangeeliumi ühist kuulutamist rahva seas. Kirikuloolises plaanis on see ka nähtavaks saanud: mõtleme kasvõi oikumeenilisele noortekohtumisele Kaarli kirikus paavst Franciscuse külaskäigu ajal või reformatsiooni aastapäeva tähistamisele Oleviste kirikus. Eesti usk, mis toetub pikkadele kristlikele juurtele, leiab hoolimata oma erinevatest arengusuundadest ajaloos siiski ühise väljundi.

Kas on midagi, mis teostamata teenimises või isiklikus plaanis?
Sellega, mis suudetud ära teha, peab rahul olema. Emeeritusena pole osanud palju enamat tahta kui olukorda, kus on võimalus teha ühtaegu kirikutööd ja pühendada rohkem aega abikaasale ja perele. Olen tänulik, et Jumal on lasknud kõik „hästi korda minna“ (Ps 118:25)!

Soovid midagi lisada?
Kirik on alati uuenev. Semper reformanda ei tähenda aga õpetuse muutmist, vaid meeleparandust, vaimulikku kasvamist ehk elusamust, kui Masingu mõistet kasutada. Samas tuleb alati ujuda teatud mõttes vastuvoolu. Oleme saadetud maailma, ent kirik ei esinda maailma, vaid Jumala riiki. See tähendab, et alati toimub teatud hõõrdumine nende kahe riigi kokkupuute piiril.
Kirikul tuleb töötada oma rahva keskel. Võib ju arutleda, kas on halvemaid või paremaid aegu, kuid aeg, mis kristlastele antud, on alati hea aeg, sest nad kuuluvad Kristusele ja Kristus on nendega. Ühes Kristusega on kirik mitte ainult võitlev, vaid ka võidutsev kirik. Ta toetub Kristuse võidule, mis ka meile võidu annab.
Kätlin Liimets

Andres Põder
Emeriitpeapiiskop, EKNi president.
Sündinud 22.11.1949 Hanila vallas Kõmsil.
Ordineeritud aseõpetajaks 1976, õpetaja õigused 1980.
Teeninud Viru-Nigula, Suure-Jaani, Räpina ja Pärnu Eliisabeti kogudust. Lisaks hulk hoolduskogudusi. Olnud Võru abipraost, Pärnu praost ja assessor.
Ordineeriti piiskopiks ja introdutseeriti peapiiskopiks 2.2.2005.
EKNi president alates 2013.
Siirdus emerituuri 23. november 2014.
Olnud UI õppejõud, paljude komisjonide liige, Pärnu linnavolikogu aseesimees. Eesti Kongressi saadik, Isamaaliidu liige. Nooruses kutsuti hipipastoriks.
Mõned autasud: EELK Teeneteristi I järk 2006, Maarja medal ja kultuuripreemia 2016, UI tunnustusmedal 2017, Pärnu linna vapimärk 2005, Valgetähe II klassi teenetemärk 2006, Saksamaa Liitvabariigi Teeneteorden Suur Teeneterist 2013, Aadu Luukase missioonipreemia nominent 2012, Jõgevamaa Hõberist 2013, Harju maakonna aukodanik 2014, kodanikupäeva aumärk 2014. Kaitseväe teenetemärk 2015, Balti Assamblee medal 2016.
Abikaasa Marje Põder. Lapsed Thomas Andreas (1976), Johann Christian (1977), tütar Anne Maarja (1984–2004).