Andke teie neile süüa

Jumala armust oleme võinud ära käia poole paastuaja teekonnast. Läinud pühapäev oli «eriline peatuskoht ja rõõmuallikas paastuaja kõrberännakul», kui kasutada meie jumalateenistuste käsiraamatu sõnu.
Seda pühapäeva on nimetatud ka eluleiva pühapäevaks – Jeesus Kristus ise on selleks eluandvaks leivaks nii meie maisel rännakul kui taevateel. «Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust» (Mt 4:4).
Meenub kunagine Võrumaa praost Armand Leimann, kes palus enne sööki pea alati samade sõnadega: «Issand, õnnista meile igapäevast leiba, aga toida meid ka leivaga taevast.»
Kui mõelda möödunud pühapäeva evangeeliumile, milleks oli tänavu viie tuhande mehe söötmise lugu Johannese järgi, siis Johannes kasutab sama kreekakeelset väljendit, mida kasutavad kolm esimest evangeeliumi püha õhtusöömaaja juures. Tõepoolest, nood viis tuhat, lisaks veel naised ja lapsed, ei söönud vaid mullast võrsunud leiba, vaid taevaleiba, mis neid toitis igaveseks eluks.
Viie tuhande mehe söötmise lugu on kõnekas mitmes mõttes. Esmalt tuletab see meile meelde, et leib, nii maine kui taevane, on kõik taevast päritolu ja tuleb Jumala käest. Kas oskame seda vastu võtta kui midagi, mida meile iga päev armust kingitakse, ning teha seda tänuliku ja rõõmsa meelega? Või peame seda pigem enda käte- või vaimutöö viljaks ning täname vaid ennast?
Nii nagu vajasid inimesed ihu- ja vaimutoitu kaks aastatuhandet tagasi, vajame seda ka meie. Vajame hoiakut, et on «üsna vähe, mille eest võime iseenesele tänulikud olla», kui kasutada peapiiskop Jaan Kiivit noorema väljendust. Tänulik tuleb olla Jumalale. Tänulik meel ja süda muudavad meid. Meist saavad uued inimesed.
Siiski vajas Jeesus abilisi, oma jüngreid, et leivaime viljast võisid osa saada tuhanded. Kindlasti suudaks Jeesus ka meieta – mitte tema ei vaja meid, vaid meie teda. Ometi on tema tahteks, et just meie oleme tema silmad ja kõrvad, nägemaks ja kuulmaks maailma viletust. Et just meie oleksime tema käed ja jalad, viimaks leiba nõrkevatele ihudele ja väsinud hingedele. Et just meie annaksime maailmale süüa eluleiba.
Anname edasi seda, mida oleme Jumala käest varem saanud, on ju iga andmine õigupoolest edasiandmine. Edasiandmine eeldab arusaadavalt edasiantava vastuvõtmist. Pole kahtlust, et nüüdisajalgi on Jumala käed avatud rikkalikuks õnnistuseks ning kuhugi ega kunagi ei kao need, kes nälgivad igapäevase leiva ja vaimuliku õnnistuse järele.
Ülempreester Panagiotis Simigiatos kirjutab «Suure paastu trioodis»: «Vennalik armastus ei piirdu ainult materiaalsete annetustega. Et olla kuulekad evangeeliumile, peame olema tähelepanelikud teiste suhtes, neid ära kuulama, lastes endast läbi kiirata headusel, mida Jumal tunneb kõigi oma loodud olendite suhtes. Me peame andestama kõigile neile, kes on meid haavanud või solvanud; peame laskma oma armastusest osa saada ka neil, kes meile kurja teevad või meid vihkavad, paludes neile pöördumist ja andeksandi … Saanud osa Tema kannatustest, olles tulnud koos Temaga läbi meie vana inimese surmast, meie pattudest ja isekusest, astume koos Temaga ülestõusmispühade aulisse valgusse.»
Viie tuhande söötmisloo üks olulisi sõnumeid on seegi, et väike võib olla suur. Õigemini, väike võib suureks saada. Ta saab seda alati, kus ta on asetatud Kristuse kätele ning Tema õnnistus teeb selle suureks ja üliküllaseks. Jüngritel olnuks anda vaid viis leiba või pisut enam, kui teenarid oleks appi võetud. Ent sellest ei oleks mingil juhul piisanud. Piisas ja piisab aga alati siis, kui Kristus annab oma õnnistuse kaasa.
Nõnda toome Kristusele oma anded ja aja. Oma väikse või pisut suurema elu. Kui oleme andnud talle ka oma südame, siis seisame imede alguses. Me oleme saanud rikkaks igaks heaks teoks (2Kr 9:8) – meil on, mida maailmale jagada ning me teeme seda rõõmuga. Meist on saanud Jeesuse ja tema jüngrite töö jätkajad, kellele ta on jätnud ülesande: «Andke teie neile süüa» (Mt 14:16).

 

 

 

 
 

Ove Sander,
assessor