Andeksandmine aitab vabaneda minevikutaagast

Jesaja 29:13–16
Käesoleva pühapäevaga nihkub paastuaja rõhk kannatusele. Eriti nüüd, 25. märtsil, kui meie palved on küüditamisohvritega. Nende ebainimlike kannatuste meenutamise juures aidaku apostel Pauluse sõnad: otsekui meil on küllaga Kristuse kannatusi, nõnda on meil küllaga ka julgustust Kristuse kaudu (2Kr 1:5).
Iga inimese elus tuleb ette olukordi, millele võib reageerida erinevalt. Kui inimesel on kalduvus oma vigu mitte tunnistada, siis ta süüdistab halbade olukordade tekkes teisi. Valdavalt ta tunneb, kuidas kannatab teiste tõttu. Eelmises asutuses, kus töötasin, tuli kord mu kabinetti koristaja. Mõne aja pärast ta küsis, kas võiks minult kui targemalt inimeselt nõu saada. Rohkem kui pooletunnisest vestlusest on mul meeles tundmus: ükskõik mis teemale jutt ka ei pöördunud, alati oli koristajal selle kohta negatiivne arvamus.
Kord tahtis ta teada, mida arvan valitsuse tegevusest. Kui poetasin midagi positiivset, oli temal terve tiraad halvustavaid kommentaare. Millest me ka ei rääkinud, ikka sain vastuargumendiks hulga negatiivseid stsenaariume. Mäletan oma kimbatust ja toonast mõtet, et see inimene on pidevalt töökohti vahetades jõudnud koristaja ametini, sest ükski kollektiiv ei taluks sellise negatiivsusega inimest ja ta tõugatakse igalt poolt välja.
See pole üksikjuhtum. Paari nädala eest võtsin autosse hääletaja. Algse viisaka pöördumise ja kõnepruugi järgi arvasin ta haritud inimese olevat, kuid tema jutt elu erinevatel teemadel oli täis nii negatiivseid hoiakuid, et mul tuli tahtmine auto peatada ja paluda tal väljuda. Nägin, kuidas hääletaja ei suutnud aru saada, et elu paremaks muutumise teel on ka kannatlikkuse perioodid vajalikud. 
Kõrvalt hinnates tundub, et negatiivsete hoiakute tõttu kasvabki inimeste loomusesse kannatuslik elulaad. Ka vanasõna ütleb, et puu, mis on ida poole viltu, ükskord sinna poole langebki! On hea, kui saame olla kaastundlik kaasteelise, venna või õe kannatustele, kuid pidev kellegi teise mure, eksimuse, vigade ja üldise väära eluviisi käes kannatamine – kas see on ikka õige eluhoiak? Elus võib tihti olla, et piiratud inimene näeb ühte võimalust, andekal seevastu antakse valida mitme võimaluse vahel. Tark on see, kes ise loob valikud!
Tänane kirjakoht räägib rahvana Kõigekõrgema ees seismisest. Kas võiks koristaja võrdpildi üle kanda rahvuslikku käitumismustrisse, et kui rahvana kurdame Euroopa kõnefoorumitel ning kodusel areenil, mida kõike peame kannatama teiste rahvaste pärast, siis võib-olla tuleb taas seista ajaloo sundvalikute ees? 
Kui esimese loo puhul võis aimata seost inimese hoiakute, käitumismustrite ja sundvalikute vahel, siis paljudel puhkudel ei suuda tuvastada, kes põhjustab meie elus kannatusi.
Ühel firmal läks nii hästi, et juht otsustas kõigile töötajatele peo korraldada ja andis sekretärile käsu tellida maitsvad suupisted. Kui ta kokkulepitud ajal saali astus, istusid inimesed tooli- ja lauanurkadel, kusagil mürises tolmuimeja ja koristaja uhas mööda põrandat ringi. Keegi polnud talle teatanud, et õhtul toimub saalis üritus. Tema tuli tegema oma tööd. Kõik kannatasid olukorra tõttu, aga otseselt polnud selles keegi süüdi.
Kui koristajaks peaks sattuma negatiivne tegelane, siis kasutab ta oma hetkelist võimu teiste üle, sest neil teistel läheb ju hästi, neile tehakse söögid välja, las kannatavad ka natuke. Tõesti, tuleb meelde, et sellegi momendi tõi esimeses loos kirjeldatud koristaja esile.
Hiljuti Eestis toimunud streigi eel oli kuulda kahte argumenti: rahvas ei kannata enam praeguse valitsuse poliitikat välja; teeme transpordi- ja muude seisakutega elu nii ebamugavaks, et kõik kannataksid, küllap siis valitsuse ja riigikogu liikmete kannatus katkeb! Streik möödunud, kuulsin mõtet: kas meie ametiühingute tarkus seisneski selles, et panna streigi abil võimalikult paljud kannatama – kas poleks targem tegutseda Soome ametiühingute kombel, rahastades erinevaid analüüsikeskusi, kes pakuvad valitsemises ja raha ümberjagamisel paremaid lahendusi?
Tulles tagasi inimest tabavate kannatuste juurde, meenutan filosoof Epikurose ütlust: keha kannatab ainult oleviku pärast; hing aga kannatab mineviku, oleviku ja tuleviku pärast. Isiklikult proovin alati selgust saada, kas on tegu minu enda fantaasia tõttu tekkinud kannatusega – äkki olen oma hinges konstrueerinud mõne olukorra negatiivsemaks ja kannatan selle tõttu. Võib-olla kannan ikka veel kaasas minevikus toimunud asju ega suuda nendest lahti lasta. Kristlasena on ju võimalus andeksandmise läbi end eraldada minevikutaagast.
Võib-olla aitab nende fantaasiakannatuste vastu järgmine soovitus: minust oldi üle, mind solvati, mulle tehti liiga – kes nii mõtleb, selle hinges vihkamine ei vaibu; minust oldi üle, mind solvati, mulle tehti liiga – kes nõnda ei mõtle, selle südames on palju ruumi armastusele!

Gustav Kutsar,
kaitseväe vanemkaplan