Ametivend Ivo Pillile 55. sünnipäevaks

Eks see ole juhus, et enamiku fotode peale, mis mul Ivost on, ei ole ta kaadrisse ära mahtunud.
Nagu pildile, nii ei mahu ta alati ka raami sisse ära. Pole ka paslik küsida Eesti kaalukaimalt teoloogilt, kui palju ta kaalub. Igatahes on ta kaalukas. Ja seda mitte ainult füüsilises, vaid enam veel vaimses plaanis.
Ütleksin õpetaja Evald Saagi kombel, et kõik ei ole kirjaprohvetid. Ivo on kõnelnud palju, ja tuul on ta sõnad viinud ära. Kuhu nad pidama ja idanema on saanud, teab üksi Isa taevas. Aga kui mõni jüngritest oleks vaevunud neid sõnu püüdma ja jäädvustama, oleks meie kõhnas kirikukirjanduses üks kaalukas üllitis olemas.
Sõna võib ju veeretada ümaraks nagu palli, ta võib end sirutada laiaks nagu samblavaip. Nõnda veeretatud ja laiali laotatud sõnade taga on tõsine ja tuumakas sisu. Sõnaga ei peagi alati lajatama kui haamriga, ta võib olla mänguline nagu kassipoeg või koerakutsikas, kaotamata ometi midagi oma sisust.
Ivo sõnad on tundlikud. Neid on rikastatud folklooriga mitmest keelest. Ja nendes on looduse lopsakust, mille nautimiseks on vaja elukogemust. Oleme muide mõlemad Ivoga oma elu mingil perioodil olnud metsatöölised. Nõnda julgen väita, et mets õpetab vaatama enese sisse.
Kogudus on kari, keda tuleb mitte ainult karjatada, vaid ka kaitsta. Paarikümne aasta tagustes aegades, kui kohtadel moodustati Kaitseliit, et tegelikult ka midagi ära teha, võis Sangaste koguduse kantseleis õpetaja kirjutuslaua kõrval Kalašnikovi automaati näha.
See ei olnud iluasi või poos (või mõnel hetkel ehk oli ka), aga mehed käisid öösiti maanteeristidel pätte passimas, et kodu oleks tõesti kaitstud.
Ivo on tänu korralikule saksa keele oskusele ja heale mälule (ja Interneti-avarustele) üks hea viimase sõja ajaloo tundja. Ja mitte ainult raamatutarkusest, vaid tänu elavale suhtlemisele nendega, kelle mälestustele on üsna vähe kuulajaid jäänud.
Viimased aastad (tahaks öelda, et aastakümned) on Ivost teinud pedagoogi. Ta on selleks lisaerialagi pidanud õppima. Aga tean omast käest seda tunnet, kui saad lastele öelda, et nüüd räägime asjadest nii, nagu need tegelikult olid… Ja loodad vaikselt, et just paarile kõige krantsimale midagi ajukurdude vahele pidama jääb.
Kõige alus on pühakiri. Ühele fotole kirjutas Ivo nii: «Väga õnnis on inimene, kelle üleastumine on andeks antud, kelle patt on kinni kaetud!» Ma ei lisaks siia muud, kui kirjutaks Inimese suure tähega. Inimene on oluline. Suur Inimene on see, kes märkab mitte ainult enda suurust, vaid kõiki teisi ka, kes kuidagi on temast väiksemad.
Ja Ivole õnne soovides tahaksin siinkohal tänada Riinat tema kõrval. Kahjuks teavad nüüd veel ainult head ajalootundjad, mida tähendas kunagi evangeelne pastoraat. Aga just sealt läks välja sõna, mis nii mõndagi suutis korda saata.
Ja viimaks: Ivo, ära unusta, et viiskümmend viis on veel kuldne keskiga!
Sinu ametivend Villu Narvast

Ivo Pill
Sündinud 6. aprillil 1955 Tallinnas.
Lõpetanud 1974 Tallinna II keskkooli, 1987 Kaarepere tehnikumi; õppinud  Usuteaduse Instituudis, lõpetanud Tartu ülikooli usuteaduskonna 1997 ja filosoofiateaduskonna ajaloo erialal 2008.
Ordineeritud diakoniks 5. detsembril 1989, õpetajaks 6. juunil 1990.
Vastseliina koguduse õpetaja aastal 1990.
Alates 15.09.1990 Sangaste koguduse õpetaja; Laatre koguduse hooldajaõpetaja.
Tsirguliina keskkooli ajaloo-, filosoofia- ja religiooniõpetaja.
Abielus.