Alandliku meelega moodustatud

Eelmine nädal tõi uudiseid Inglise parlamendist. Lahtine on, kas Suurbritannia lahkub Euroopa Liidust lepinguga, lepinguta, toimub uus rahvahääletus või on veel mingeid võimalusi. Suur­britannia ei ole ka esimene lahkuja. 1985. aastal lahkus Euroopa Ühendusest Gröönimaa, olles kaksteist aastat varem Taani osana saanud ühenduse liikmeks. Gröönimaa inimesed ei leidnud kalapüügiõiguse kasutamisel ühist keelt Euroopa Ühendusega ja korraldasid 1982. aastal rahvahääletuse, kus 53% hääletanutest oli lahkumise poolt. Kirikurahvale on oluline, et anglikaani, aga ka Taani kirik on meie head kaaslased. Inglismaal töötab ja õpib päris palju meie rahvuskaaslasi. Kuid muutused ei puuduta ainult Suurbritannia lahkumist. Mitmed inimesed on väljendanud arvamust, et senine elukorraldus on muutumas.
Nii ütleb Eesti Londonis asuv suursaadik Tiina Intelmann: „Kui vaatame praegu, mis toimub nn lääne liberaalsetes demokraatiates, peame tõdema, et ühiskondade sees ongi toimumas väga suured protsessid, mille kohta me ei tea, kuhu need võivad välja viia. Võib-olla me, maailma riigid, lõppkokkuvõttes ikkagi otsustame, et globaalsel tasandil peame midagi muutma, leidma uusi võimalusi, kuidas maailma asju otsustada. Ma ise arvan, et me ei ole 2019. aasta alguses selleks uueks veel valmis. Meie koostöövaim on veel suhteliselt vilets. Vaatame praegu paljuski oma riikide, oma ühiskondade sisse, nii nagu Suurbritannia vaatab oma ühiskonna sisse, ja me ei tea, kuhu need protsessid kõik tegelikult välja viivad.“ (Arter, 12. 01. 2019)
Lenini õpetuse kohaselt oleks nagu tegu revolutsioonilise situatsiooniga, kus ülemkihid ei saa ja alamkihid ei taha enam elada nagu seni. Kuigi mulle tundub, et senise eluga oldi rahul, teadmatuses ollakse just tuleva suhtes.
Tuleviku eesriiete taga olevat aimata on antud vähestele, nii võib mõelda juba toimunust. Euroopa ühendajaid on olnud varemgi. Miks on II maailmasõja järel Lääne-Euroopas alguse saanud koostöö olnud edukas ja varasemad ebaõnnestunud? Rooma ja Frangi keisririik, Rooma rahu ja ühine turg on mõnegi riigimehe paleuseks olnud.
„Vana liberalistlik maailmamajandus on lõppenud ja tema asemele asub tulevikus korrastatud suurruumi-majandus. Mis on siis majanduslik suurruum? Majandusliku suurruumi all mõistetakse ruumiliselt seotud riikide kogu, kes on liitunud üksteisega pikaajaliste majanduslikkude lepetega, millega nad taotlevad lepinguosaliste riikide majanduse kooskõlastamist ja täielikku kasutamist nende kõigi ühistes huvides. Seega astub riigi erihuvi asemele riikide grupi üldhuvi“, on kirjas 1943. aastal ilmunud ja E. Kareda koostatud õpikus „Majandusgeograafia. Õpik gümnaasiumi V klassile“.
Seletus ei erine praegu õpikutes olevatest Euroopa Liitu tutvustavatest tekstidest. Ikka koostöö, et tõhusamalt konkureerida teiste maailmajagude majandusega.
Paraku annab too sõja ajal avaldatud õpperaamat ka vastuse, miks tol korral ja ilmselt ka varem koostööd ei sündinud. „Saksa sõjaline edu ja Saksa poliitika võidud II maailmasõjas on loonud aluse Euroopa majandusliku suurruumi ehitamiseks.“ Enesekindlusest ja uhkusest täidetud hoiak ei ole võrdväärsetele ja ühiseid huve silmas pidavate lepingute sõlmimiseks just parim. Mis oli muutunud, et vähem kui kümme aastat hiljem oli võimalik alustada senini jätkunud koostööga?
Kaotatud oli II maailmasõda ja ükski Mandri-Euroopa riik ei saanud end võitjaks pidada. Ka Suurbritannia tundis end võitjate seas väikesena, Churchill oli pärast Teherani kohtumist öelnud, et Vene karu ja Ameerika piisoni vahel istus väike Inglise eesel. Kaotus, purustused ja vaesus teevad meele alandlikuks. Liitus veel umbusk üksteise suhtes ja hirm Punaarmee sissetungi ees. Nii sõnastas NATO esimene peasekretär lord Ismay organisatsiooni eesmärgiks hoida Nõukogude Liit väljas, ameeriklased sees ja sakslased all.
Varemeid korrastav, alatoitluse all kannatav ja Ameerika Ühendriikide kaitse all olev Lääne-Euroopa võttis vastu Robert Schumani ja tema mõttekaaslaste ettepanekud koostööks. Alustati Euroopa Söe- ja Teraseühendusest. Vormiliselt majanduslik liit, oli tegemist siiski rahuprojektiga. Süsi peamise energiaallikana, teras ehitusmaterjali ja masinaehituse (ka relvatööstuse) toorainena oli vajalik ülesehituseks ja majanduslikuks taastumiseks, samas koostöö võimaldas ka üksteise tegemisi silmas pidada.
Ka tänapäeval on kogu arengu ja majandusliku edu kõrval oluline rahu hoidmine. Meenub, et eelmisel kümnendil ütles üks Lääne-Euroopa poliitik pärast põhiseadusliku leppe läbikukkumist Prantsusmaa ja Hollandi rahvahääletustel, et kui meile ei meeldi Brüsseli bürokraatia, siis võime jalutada I maailmasõja vennaskalmistutel ja mõelda, et mis on parem.
Võime näha, et alandlikus meeles ja tugeva riigi kaitse all moodustati seni edukaim majandusorganisatsioon ja on suudetud hoida rahu. Mis saab edasi, ma ei tea. Kui me kogu lootuse paneme enda võimetele ja saavutustele, siis võib see meie käest liivana laiali pudeneda.

 

 

 
 
Vootele Hansen,
kolumnist