Alandlikkuse rõõm

Fl 2:5–11
Jeesuse maisest elust teame, et oli kaks hetke, kus inimesed püüdsid teda kuulutada oma kuningaks. Esimesel korral juhtus see ju siis, kui kolm idamaa tarka tulid tähte järgides Juudamaale, et kummardada vastsündinud juutide kuningat. Ja teine kord on see päev, mil Jeesus sõitis „kuninglikult“ Jeruusalemma. Sel teisel juhul võib küll vaielda selle üle, kes selleks tõuke andis, sest evangeeliumidest teame ju, et Jee­sus ise, teades, mis teda ees on ootamas, palub jüngritel eeslisälu tuua, et teekond ette võtta.
Aga nii nagu ikka paljudel juhtudel, ei olegi meil tegelikult ju selles kõiges vaja teada põhjust, sest alati põhjuse otsimine ongi see, mille vastu Paulus kutsub meid täna üles mõtlema sedasama, mida Jeesuses Kristuses. Jeesus ei küsinud ega urgitsenud, vaid täitis selle ülesande, mille Isa talle andis, sõltumata sellest, kas sellega kaasneb kaasteeliste püüe teda kuningaks tõsta või mitte.
Selle juures ilmestab tegelikult see lõik Pauluse kirjast filiplastele kogu Jeesuse teekonda inimeste keskel. Ta loobus iseenese olust ja sai inimese sarnaseks, ta jäi kuulekaks surmani ja seeläbi on Jumal tõstnud ta kõrgemaks kõrgest!
Ja ega seda mõista üks lihtne inimene muidu ei saagi, kui tuleb anda end tervenisti Jumala kätte, et tema ka meie mõtlemist oma Püha Vaimu väes muudaks!
Jeesus tundis ja teadis, mis on Jumala tahe ja plaan temaga. Üksnes seetõttu, et see ettekuulutus võiks täide minna, mille Jumal prohvetite kaudu on inimestele andnud, sõidab Jeesus paasapüha eel eeslisälu seljas Jeruusalemma, justkui kuninglikult, kuid samas vägagi alandlikult ja tagasihoidlikult. Kuid see kõik on osa Jumala plaanile allumisest.
Inimesed, kes tee ääres on, oma hõlste ja lähedal olevatelt palmidelt murtud oksi tema teele laotavad, tegelikult ju ei tea, mis tulemas on. Tundub, et nad ei tea ka seda, et kellestki kuningat ei saa lihtsalt niimoodi linna sisenedes. Kuid loomulikult on hetk ülev ja ilus ning paljusid rõõmustav, sest rahva jaoks justkui uksepraost paistab valguskiir, tekib lootus oma kuninga juhtimisel elada pühal maal, mille Jumal neile on tõotanud.
Kuid Jumala plaanis on see kõik midagi hoopis enamat, midagi sellist, mida inimesed seal teeäärtes oma mõtlemisega mõista ei suuda. Tegelikkuses siseneb Jeesus Jeruusalemma, et lõpule võiks jõuda lunastustegu, Jumala päästeplaan neile, kes usuvad Jeesusesse. Isegi tema lähimad jüngrid tegelikult ei tea, millega alanud nädal lõpeb.
Jeesus teab – ja küllap sellepärast ongi ta oma alandlikkuses valmis ka ette võtma selle teekonna, mis tegelikult on igati vastuolus tema seniste tegutsemisviisidega. On ta ju eelistanud kõnelda inimestega ikka väiksemates ringides, ja kui rahvahulgad liiga suureks on kasvanud, siis lausa põgenenud, et leida rahulikumaid paiku. Kuid nüüd võtab ta ette silmapaistva teekonna herilasepessa, sest see on Jumala plaan.
See kõik toobki kaasa selle, et tema nimes nõtkub iga põlv, kes temasse usub, ja teda kiidab iga keel, kelle südant tema puudutanud on. Selliselt lunastuse ja usu väe läbi muudab tema inimesi nii, et tõesti mõeldaksegi, nagu Jeesuses Kristuses – ollakse alandlikud, ollakse kuulekad Jumalale ja tänulikud, et Jumal kõike juhib nii, nagu on tema plaan.
Hümn, mille sõnad Paulus täna meieni toob, on kiitus Kristusele, ja just selle läbi, kui meie inimestena oskame Jumalat tänada ja kiita, muutub tema armu väes ka meie meelsus, meie mõtted, ning vägagi paljudel juhtudel võimegi siis avastada ennastki hetkedes, kus teeme seda, mida Jumal meile südamesse annab, arvestamata sellega, mis põhjus on või eesmärk.
Elu Jumala juhtimisel on parim elu iga inimhinge jaoks, kes siin maiseid radu rändamas on. Jeesuse elu oli eriline, kuigi ta oli inimene, kuid samas oli ta Jumala Poeg, kellel oli ülesanne, mida mitte ükski inimene kanda ei saa. Just sellepärast on Jumal tõstnud ta kõikide kuningate kuningaks, on võtnud ta oma paremale käele taevases kuningriigis, sest Jeesus täitis alandlikult kuuletudes ülesande, mille Jumal talle andis.
Alandlikku meelt vajame kõik, sest üksnes siis, kui meie alandume ning jätame kõrvale oma mõtted ja tahtmised, üksnes siis võime meiegi kogeda Jumala armastuse imelisust ja suurust nendes päevades, mida tema on andnud meile siin maailmas rännata. Tunnistamine Jeesusest Kristusest on seejuures üks väga oluline ülesanne igaühele, kes usub, kes rõõmustab Jeesuses, kes oskab olla tänulik lunastuse armu eest nii Jeesusele kui Jumalale, kelle armastus on olnud nii suur iga inimese vastu, et ta Jeesuse läbi lepitas hukatuse teed käivad inimesed enesega.
Alandlikkuses Jumalat kiita ja tänada on suur eesõigus ja õnnistus. Sellele pole vaja põhjust, seda lihtsalt teeb hing, mis on Jumala ligiolu tundnud.

 

 

 

 

Mikk Leedjärv,
Viimsi koguduse õpetaja