Ajalugu seestpoolt: kuidas taastati usuteaduskonda

Tänavu täitub 20 aastat Tartu ülikooli usuteaduskonna taastamisest.
Ei ole niisugust kausta, mille kaante vahelt leiaks kõik dokumendid usuteaduskonna taastamise kohta Tartu ülikoolis aastal 1991. Vahetuimaks allikaks on siinkirjutaja kirjad rektor professor Jüri Kärnerile (1940–2010), kes 1993. aastal kohalt lahkudes võttis nad koju kaasa ning seega asuvad kirjad erakätes. Täie õigusega, sest nad polnud ametlikud.
Ametlikult ei protokollitud, iga sõna kirjas, vististi midagi, sest tegelikult oli vaja üksnes viit paberit. Need olid ettepanek rektorile moodustada taastamiskomisjon, rektori käskkiri selle ettepaneku alusel, komisjoni ettepanek rektorile teaduskonna taastamise kohta, ettepaneku läbivaatamine ülikooli valitsuse istungil (ehk paberitest läbikandmine) ja ülikooli nõukogu otsus.
Meid kannustas aeg: teaduskond pidi nagu teisedki alustama õppetööd 1. septembril ning vastuvõtueksamid koos vestlusega tuli samuti sooritada graafikukohaselt.
Kõnelused väljaspool protokolli
Vormiliselt Tartu ülikool ei vajanud teaduskonna taastamiseks EELK Konsistooriumi ametlikku arvamust, aga tundus mõeldamatuna, et seda tehakse teoloogide ja kirikuvalitsuse seljataga. Vastavalt oli peapiiskop Jaan Kiivit jun (1940–2005) informeeritud kõigest, mis Tartus toimub, ja kuna ta pooldas teaduskonna taastamist, polnud meil isekeskis mingeid vaidlusi.
Pikemalt rääkisime üksnes teaduskonna dekaanist, kelleks taastamiskomisjon soovitas toonast EELK Usuteaduse Instituudi professorit teoloogiamagister Kalle Kasemaad. Tallinnas kardeti, et teaduskonna taastamisega Tartus usuteaduse instituut Tallinnas kaob, ja Jaan Kiivit tunnistas, kuidas tema ametivennad süüdistasid teda Tallinna õppeasutuse mahamüümises.
Esiteks ei olnud UI müügil, teiseks oli selge, et vaimulikke kõikidele uskkondadele Tartu ülikool üksi ette valmistada ei suuda, ja kolmandaks polnud kahtlustki, et koguduse teenimist ei saa Tartus õpetada enne kui alles mitme aasta pärast, sest see ei ole esimese semestri aine.
Asjade ülerääkimiseks kohtus rektor professor Jüri Kärner oma kabinetis EELK õpetajatest koosneva delegatsiooniga. Õieti polnud ülerääkimist tarviski, sest taastamise aluspõhi oli paigas algusest peale: usuteaduskond jätkab mutatis mutandis nii, nagu ta Eesti Vabariigi Tartu Ülikoolis oli kuni 1940. aasta okupatsioonini toiminud ehk ta toetub evangeelsele luterlusele, arvestades oikumeenilisi vajadusi (luterlusest erinevate uskude tundmist) ja kohustusi (tolerants mittekristlike uskude suhtes) ning seda hävitustööd, mida oli teinud nõukogude võim.
Et seda saavutada, tuli esmalt taastada ainete distsiplinaarne struktuur, jättes professuuride täitmise personaalselt hilisemaks, umbes tollele ajale, mil doktorikraadiga teolooge hakkab juba jätkuma.
Niisiis ei vaevanud me 1991. aasta kevadel end kahtlusega nooremate teoloogide teadmiste põhjalikkuses jms. Tuleb meeles pidada, et siis puudus kõrghariduse rahvuslik seadusandlus.
Tegelikus töös oli üheks kriteeriumiks teaduskonna vajalikkus, teiseks vastsete üliõpilaste ebaühtlus usulise kasvatuse ja teoloogiliste eelteadmiste osas ning kolmandaks professor Kalle Kasemaa veendumus, et kõrgema teoloogilise haridusega inimlaps on ikkagi poolik, kui tal puudub oma kirik, s.t hingekarjase töö.
Lahtised otsad
Aja taktikepi all tuli meil lahendada mitu küsimust, millele valmis vastust olla ei saagi. Teaduskonna taastamisel me rõhutasime korduvalt, et distsiplinaarsed professuurid vastavad sõjaeelsetele, mis tähendas, et ette on nähtud ka apostliku õigeusu professuur õigusega juhendada õpetamist kuni järeldoktorite uurimistööni.
Arutleda vastuolusid Konstantinoopoli ja Moskva patriarhaadi vahel käinuks taastamiskomisjonile lihtsalt üle jõu. Muuta teaduskonna professuuride nimistut varasemaga võrreldes täiesti uueks, tuues näiteks orientalistika usuteaduskonna alla, olnuks käik, mis andnuks ettekäände väita, et vabariigiaegne teaduskond suletakse lõplikult omaenese kätega.
Jäi nii, nagu sõnastas komisjoni esimees professor Sulev Vahtre: teaduskond taastatakse sõjaeelsel kujul, täites apostliku õigeusu professuuri selleks sobival hetkel. Isiklikke seisukohti ega eriarvamusi komisjon ei fikseerinud, pealegi neid polnud.
Teiseks proovikiviks oli tulevaste üliõpilaste meelsus. Kaks noort inimest praalisid juba varakult, et nemad astuvad usuteaduskonda ainult selleks, et see juba eos laiali peksta (nii «kuulutasidki»). Ilma pikema jututa leppis komisjon kokku, et seda me ei luba, s.t nad kukutatakse eksamitele lisatud vestlusel läbi mitte kui hereetikud, vaid kui anarhistid.
Läbikukutamist pandi meile pahaks, ent ma arvan edasigi, et talitasime õigesti, sest nii hoidsime ära ühe patu. Teise inimese kotta – ja ülikool on eeskätt teiste inimeste koda – ei minda laamendama.
Nüüdseks on mõlemad kunagised praalijad juba ammu täiskasvanud ja oma anarhismist või koguni nihilismist üle saanud. Tookord nad tahtsid aga mitte õppida seda, mis on usuteadus, vaid näidata, kuidas usuteadus on vale. See tahtmine, veelgi enam, selle läbiviimine olnukski patt.
Kolmas küsimus polnud enam teaduskonnasisene. Selleks on usuteaduse suhe teiste ainete ja erialadega, näiteks folkloristikaga. Probleem on siiski üldisem, sest meie jaoks on absurdne, kui arstina tahaks töötada keegi, kes pole vastavat stuudiumi läbinud või on kuulanud sealt kõigest valitud peatükke.
Keeleõpetuses käivad asjad pisut teisiti. On päris tavaline, kui emakeele õigsust õpetab inimene, kes pole hariduselt lingvist, isegi mitte filoloog. Ometi tuleb folkloristile või ka bibliograafile aina kasuks, kui ta on kõrvalainena kuulanud ajaloolist usuteadust, ehkki siis võib jääda segaseks, kumba, kas pea- või kõrvalainet, on ta õppinud süvemini.
Mis saab usuteaduskonna lõpetanutest edasi ja kui suur võiks olla nn loomulik kadu, sellest taastamiskomisjon eraldi ei mõelnud. Kevadel 1991 oli elutähtsaid probleeme kolm: et teaduskonna esimene kursus oleks komplekteeritud, et jätkuks õppematerjale ja et professuurid oleks täidetud võimalikult kiiremini.
Iga kord, kui loen probleemidest mõnes koguduses või vaimulikus maailmas laiemalt, tulevad tollal tegemata jäänud tööd meelde.
Peeter Olesk,
Tartu ülikooli usuteaduskonna üks taastajaist

Tartu ülikooli usuteaduskond
Taastati 1991. aastal
Vastu võeti 33 üliõpilast + 3 vabakuulajat
Esimene dekaan oli prof Kalle Kasemaa
Esimesed õppejõud olid Jaan Unt, Siret Rutiku, Peeter Roosimaa, Jaan Kivistik, Egon Brinkschmidt, Jaanus Noormägi, Andres Gross, Heiki Valk, Pille Valk, Aado Lintrop