Ajalugu peab meeles hoidma

Pean väga oluliseks, et Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva aastal ei unustaks me oma riigi minevikku. Olen korduvalt rõhutanud, et vanemate ja vanavanemate kohustus on jutustada meie ajalugu. Sean selles eeskujuks juudi rahva, nad kasutavad sabati ja pühade söömaaegu selleks, et meenutada oma rahva ajalugu.
Eeloleval pühapäeval meenutame ühte lõiku meie rahva ajaloost – massiküüditamist – ja süütame küünlad vägivalla ohvrite mälestuseks. Seppo Zetterberg kirjutab: „1949. aasta alguseks koostati üksikasjalikud kavad küüditamise läbiviimiseks: kokku plaaniti välja saata 7570 perekonda, kokku 22 326 inimest, reservi määrati veel 1906 peret.“ Küüditamise üheks eesmärgiks oli purustada rahva mälu ja röövida usk tulevikku. 25. märtsi varahommikul algas suurim massiküüditamine Eestis, mis kestis kuni 27. märtsini. Selle käigus viidi Siberisse 20 702 inimest, neist 20,8% mehed, 49,4% naised ja 29,8% lapsed. Umbes 3000 inimest hukkus Siberis. Deporteeritute hulgas oli ka 6170 kuni 16aastast last, viis 1–2 kuu vanust imikut ja 11 kuni aasta vanust last. Vanurid ja voodihaiged kanti kanderaamiga loomavagunitesse.
Doktor Heino Noor, kes lahkus ajast igavikku 5. veebruaril, on uurinud represseeritute tervist ja kirjutab, et vägivallaelamused on sööbinud rahva ühismällu ja psüühikamuutused kanduvad ohvrite teise-kolmandasse põlvkonda. Vähemalt pooled ellujäänuist vajavad praegu hooldust, neist kolmandik arstiabi. Repressioonitrauma tagajärjed võivad ulatuda vähemalt 2030.–2040. aastatesse. Toimunut tuleb nimetada Eesti holokaustiks. Kuigi eesti rahvast tabanud trauma tagajärjed on holokaustiga samalaadsed, on neid käsitletud liiga vähe. Eesti pool sajandit kestnud vägivaldne sovetiseerimine tõi kaasa üldise psühho­traumeeriva olukorra. Vaatamata kõigele tuli eesti rahvas toime rahvuse ja kultuuri säilitamise ning edendamisega.
Massiküüditamise eesmärgiks oli terrori ja repressioonidega suruda maha vabadustahe ja hävitada rahva aktiivne tuumik. Samal ajal sunniti rahvas teadlikult või alateadlikult andma alla, vaikima või muganduma ja olukorraga leppima. Hirmu ja ärevuse tekitamine oli okupatsioonivõimude eesmärk. Ajupesu pidi tootma nn nõukogude inimese, uue inimliigi homo soveticus’e. Neil ei tohtinud olla ei rahvuslikke ega usulisi ideaale.
Tänaseks on paljud ohvrid ja timukad läinud ajast igavikku. Kord jõuavad nad suure kohtuniku ette. Verejäljed ja haavad meie rahva ihus jäävad aga püsima. Teadmine, et vägivald võib kohata iga inimest, on saanud meie rahva kustumatuks kogemuseks.
9. juunil 2001 andis president Lennart Meri Haapsalu piiskopilinnuses Murtud Rukkilille märgi Siberist naasnuile ja ütles: „Mu kallid sõbrad, Murtud Rukkilill on meie ilus hüvastijätt minevikuga. Meie ei unusta neid, kes on meist maha jäänud kalmuküngaste alla, mida enam nähagi ei ole. Me ei unusta kunagi neid, kes on jäänud sündimata, sest mehed lahutati naistest. Aga me läheme edasi mitte vihatundega südames, vaid selle teadmisega, et ainult meie ühtsuses on meie tulevik ja seda ühtsust me praegu peamegi nagu usinad sepad oma alasilt kuumalt teile kätte andma.“
Lõpuks meenutan veel ühte väga rasket lugu peatselt ilmuvast dr Heino Noore meenutusteraamatust. Heino jaoks tõi KGB arhiivide avanemine kaasa soovi võtta midagi konkreetset ette. Ta meenutas: „Teade ema mõrvamisest minu sünnipäeval tekitas minus otsekui mingi meeltesegaduse. Nii tulin peagi mõttele surmata Idel Jakobson, mees, keda peetakse tänapäevani NKVD üheks osavaks ja operatiivseks tegeliku tõe jaluleseadjaks ning alatu klassivaenlase paljastajaks. See oleks olnud minu kättemaks, veretasu, talioon. [–] Mind jälitas tollal otsekui Jakobsoni mahalaskmise kinnisidee. Peilisin välja, et Idel Jakobson elas tol ajal täie tervise juures Tallinnas Lasnamäel. Minu valduses oli püstol Makarov, mis tavaliselt on laetud kümne kuuliga. Seega oleks Jakobsoni teise ilma saatmine olnud täiesti teostatav.“
Mul oli raske hingehoidlik vestlus ja mõrva asemel sai Haapsalu toomkiriku ristimiskabel Emaaltari ema Salme ja kõigi kannatanud Eesti emade mälestuseks. See altar on paljudele inimestele palvepaigaks.
Soovin, et mõtleksime oma rahva ajaloole, nii traagilistele kui ka rõõmsatele aegadele, ainult nii saame minna edasi oma isamaa ülesehitamisel.

 

 

 

 

Tiit Salumäe
piiskop