Ainult külvaja saab kord lõigata

Neid, kes on nüüdsel ajal rikkad, käsi, et nad ei oleks ülbed ega loodaks ebakindlale rikkusele, vaid Jumalale, kes valmistab meile kõike rikkalikult maitsmiseks; käsi neil teha head, saada rikkaks headelt tegudelt, olla lahke ja helde käega, talletades enesele vara heaks aluskiviks tuleviku tarvis, et haarata kinni tõelisest elust.
1Tm 6:17–19

Ära looda ebakindlale rikkusele, vaid Jumalale! Nii kõlas apostli üleskutse neile, keda peeti rikasteks. Noorele Timoteosele antakse juhised selliseid alandlikkusele käskida, et nad ei oleksid ülbed. Enamgi veel, neil kästakse rikkaks saada ka heade tegude poolest, neid kutsutakse üles olema lahke ja helde käega. Sellised üleskutsed, käsud ja suunised panevad meid aga pea alati arutlema, kui palju lahkust ja heldust on piisav, et heakskiit pälvida. Ning kas võib juhtuda ka nii, et mõni väike heategu osutub liig väikeseks, osutub ebapiisavaks. Kes võiks anda meile õige mõõdu, õiged kaalud ning suunata õigetele valikutele ja otsustele?
Vaimu ja mateeria seoseid ja vahekorda on kirikuloos käsitletud nii ühel kui teisel viisil. Maist rikkust on peetud nii jumalikuks anniks kui ka kurja juureks. Profaanse ja sakraalse vahele on paigutatud kuristik, millest ei ulatu üle ükski sild.
Ilmselgelt ei keelita apostel oma ajastu rikkaid ega meidki Timoteose kaudu rikkustest loobuma või neid kuidagi hoolimatult laiali jagama. Jumal asetas inimese Eedeni rohuaeda, seda harima ja hoidma – külvama ja lõikama. Kogu ilmamaa kuld ja hõbe, kogu maailm kuulub ju Talle. Kes jagab välja, sellel ei tule puudust! Kes hoiab endale, sellelt võetakse seegi, mis tal on. Ainult avatud hingest ja südamest sünnivad osadus ja hea meel.
Vahel võime leida endid hetkest, kus seda head meelt ja osadust on raske teoks teha, raske teoks uskuda. Kõik on risti ja põiki, kõik on kõige vastu. Tahaksime endis seda lahket usku ära peita, enne kui hilja. Enne kui keegi märkab. Märkamatult mõne lihtsa ettekäände taha pugeda ja oma ligimesest mööda hiilida, temaga osadust pidamata. Uskuda pigem apostli sõna, et kes ei tööta, see ärgu ka söögu, ja seda sõna-sõnalt enesekaitseks omakasu tarvis enestele ikka aeg-ajalt meeldegi tuletada. Pannes niimoodi lootuse rikkusele, et küll seda kunagi paremas kohas vaja läheb.
Kui kõike vaid enestele koguksime ja eneste jaoks tallele paneksime? Kuhu niimoodi jõuaksime? Hirm tuleb peale vaid vastusele mõeldes!
Apostli nõuandes seisneb heateo paradoks – ole lahke ja helde käega, nii talletad enesele vara heaks aluskiviks tuleviku tarvis. Anna ära, nii talletad enesele! Külva, ainult nii saad kord lõikusajal lõigata. Investeeri, nii kasvatad kasumit! Ainult siis, kui oled investeerinud heasse fondi, headesse aktsiatesse – heasse ettevõttesse. Ettevõttesse, mis loob uusi väärtusi ja hüvesid – loob uut ja annab niimoodi ühiskonnale edasi läbi maiste atribuutide sakraalseid tõdesid ja kvaliteete – rõõmu ja rahu. Head!
Vorm on möödapääsmatu. Heast sõnast üksipäini ei piisa. Ärgem armastagem vaid sõna ja keelega, vaid teo ja tõega.
Nii ei ole oluline heateo suurus või väiksus, vaid sisu. Kokku kraapides kaugele ei jõua ja kitsil hakkab ka hinges kitsi, olgu tal vara kui tahes palju. Ei ole olemas õiget mõõtu annetamisel ega külvil, on vaid õige seeme ja igal seemnel oma sisu. Igal põllulapil ja peenramaal võrsub lõpuks sinna külvatu või sinna ise külvunud taim.
Mõõt, mis ühele käib üle jõu, on teisele liiga vähe. See käib nii rikka kui vaese, nii lahke kui kitsi, nii tugeva kui nõrga kohta. On tõeks arukale ja rumalale.
Kui inimesel katkeb osadus Jumalaga – katkeb osadus ligimesega, katkeb osadus ka rõõmuga, teod muutuvad tühjaks. Viljapuuaed muutub kõrbeks.
Andmine – külvamine ja oma adramaa hoidmine loovad uut ning aitavad aednikul talletada head vara tuleviku tarvis, et seeläbi haarata kinni tõelisest elust. Elust, mis ei näe enda ümber vaid elutut mateeriat, õigemini mateeriat elutuna, vaid elust ja Jumala armust rikkalikku üha uuesti taassündivat loodust ja lootust. Ka siis, kui külvatud on viimne veering ja vaba hetk – ikka lootuses, et Jumal äratab elule ka kõige väiksema. Ärge väsige head tegemast, ka siis, kui see näib lootusetu. Ärge mõõtke heategu, vaid kaaluge! Aidaku ja õnnistagu meid selleks Jumal. Aamen.

 

 

 

 

Alo Martinson,
Peeteli koguduse õpetaja