Ain Eenmaa moto: üks heategu päevas

Kauaaegse kirikuõpetaja Ain Eenmaa sünnist möödub 17. oktoobril 100 aastat.
Ain Eenmaa elas pika elu ja lahkus igavikku üsna hiljuti. Ometi pole tema kaasaegsetelt võimalik Eenmaa kohta küsida, ainult noorematelt ametivendadelt.

Põhimõte kogu eluks
Sündis Ain Eenmaa (Aleksander Eberling) 17. oktoobril 1909 Tartus raudteeametniku Aleksander ja Marie Eberlingi peres, kuid elas noorpõlves Valgas, kus sai alghariduse (1919–1925) ja lõpetas 1931 Valga Poeglaste Gümnaasiumi. Kooli kõrvalt oli ta aktiivne skaudiliikumises.
Sellest ajast jäi teda kogu eluks saatma põhimõte: tee iga päev üks heategu. Isiklik areng ja kristlikud väärtused olid esikohal ka tema tegevuses Noorte Meeste Kristlikus Ühingus. Skaudilaagrites pidas ta esimesed jumalateenistused. Unistus kirikuõpetajaks saada oli tal juba lapsepõlves, kui kirikust tulnuna toolile ronis ja vanematele jutlust ütles, endal isa pintsak seljas.

Köster ja kooliõpetaja
1932. aastal teenis ta Taageperas köstrina. Agara iseõppijana võttis ette õpingud Tartu ülikooli usuteaduskonnas, mis töö ja seltskondliku tegevuse kõrvalt venima jäid. Astus korporatsiooni Revelia, abiellus 1935 Ilse Toombergiga, perre sündis poeg. Palju omandas ta elus praktika kaudu.
Muusikakoolis viiulit õppinuna tuli ta Taageperas toime ka orelimänguga, suvised töökogemused Valga Peetri koguduse kantseleis ja jumalateenistused skaudilaagris andsid hea põhja, et juba tudengipõlves kirikutööga toime tulla. Usuteaduskond suleti enne, kui mees õpingutega ühele poole sai.
1944 kutsuti Ain Eenmaa sõjaväepastoriks. Ta sai Krivasoo lahingus haavata, määrati tagavarapataljoni ja võis tagasi kogudust teenima minna. Ei tea, kuidas täpselt kõik oli, kuid saatus tahtis nii, et abikaasa ja poeg lahkusid Rootsi. Ain Eenmaa kohtus poega ja tütart kasvatanud lese Benitaga, kellest sai proua Benita Eenmaa. Kaotatud poja asemel oli Ain Eenmaal nüüd kaks last.
Lisaks kirikuõpetaja ametile Taageperas oli Ain Eenmaa kohaliku algkooli juhataja, 1945. aastal määrati ta Valka koolijuhatajaks. Polnud lihtne juhatada tol ajal kooli ja kogudust, kui neid lahutas üle 30 kilomeetri. Ent see pole võrreldavgi kaugusega, mis novembris 1945 ees seisis.
Ain Eenmaa arreteeriti küll teise mehe pähe, ent leiti tallegi süüdistus ja vajalik olevat ümberkasvatus Vorkuta sunnitöölaagris, kus ta kandis numbrimärki 958.
Aastaid hiljem on Ain Eenmaa öelnud: «Kurjust on palju, inimesed on kadedad üksteise peale. Valmistuvad küll igasugusteks pidudeks, ka Kristuse tulekuks, aga kas nad ka mõtlevad, et see nõuab midagi neiltki – soojust, hellust ligimese vastu. Olgem meie need, kes tahame käia Kristuse õpetuse järele, külvates hääd ja hävitades kurja.»

Torniehitaja, jutuvestja, maailmaparandaja
Neli aastat hiljem saadeti Eestist välja ka Benita Eenmaa lastega. Esimesena jõudis 1955 koju õpetaja Eenmaa ja kõigepealt Tartusse arstide hoole alla. Selg oli sedavõrd haige, et kui ta haiglast metallkorsetiga välja lasti, siis mõneks kuuks.
Ain Eenmaa tegi oma viimased eksamid, nüüd juba kiriku kõrgkoolis, ja ordineeriti 15. detsembril 1955 õpetajaks ning määrati teenima Häädemeeste, Tahkuranna ja Treimani kogudust. Teenimise kõrvalt algas lõputu ehitamine: tema eestvõttel remonditi põhjalikult Häädemeeste kiriku torni.
Edasi tuli 1964. aastal kümneks aastaks Juuru, kus samal aastal oli tulekahjus hävinud kiriku tornikiiver, mis taastati aastaga. Hea suhtlejana oli Ain Eenmaal õnnestunud hankida raudmast ja nii sai Juuru kiriku torn raudsõrestiku.
Ühest küljest tekkinud probleemid tollase võimuga, teisest küljest ametivend Hillar Põllu soov pääseda teenima Tallinnale lähemale seoses õppejõukohustustega viisid kokkuleppele – Eenmaa siirdus 1974 teenima Simuna ja Põld Juuru kogudust.
Simuna jäigi Eenmaale nii-öelda luigelauluks. 1951. a tulekahjus oli kirik tugevasti kannatada saanud, kiriku taastamine kestis kokku üle 30 aasta, suur osa sellest langes Ain Eenmaa õlule.
Pärast tema pensionile jäämist 84 aasta vanusena 1993. aastal tuli kogudust teenima õpetaja Tauno Teder, kes sai osa eelkäija seitsmest ja poolest viimasest eluaastast.

Surmani vaimulik
Tauno Teder ütleb: «Ain Eenmaa oli rikkaliku elukogemusega ja heas mõttes iseõppija. Ta oli vana kooli elujõuline mees, südamlik ja suur suhtleja. Oma jutlustes armastas ta ohtralt suurmeeste tsitaate kasutada, talle meeldis rääkida, aga ka kuulata. Ta võis lõputult jutustada lugusid Eesti Vabariigi esimese iseseisvuse ajast, ka endisaegsest kirikuelust.
Rakvere Rajooni Täitevkomiteelt kauples ta välja raha tornikiivri ehituseks ning kiriku sise- ja välistöödeks. Ta tegutses aktiivselt Simuna kihelkonna Muinsuskaitse Seltsis ja oli üks selle algatajaid, pidas sidet taastatud korporatsiooniga, suhtles palju noortega.
Ain Eenmaa ja Madis Oviir olidki siinkandis kaks vana kooli meest. Väga paljud inimesed tulid nende juurde leeri.
Ain Eenmaa oli inimene, kelle meelest vaimulikud pensionile ei jää. Avalduse oli ta küll juba varem kirjutanud, aga selle mõttega ta ei harjunudki. Kui tal tervist oli, teenis ta ikka kaasa ja pidas matuseid.»
1993. aastal oli Ain Eenmaa Avanduse valla volikogu liige; aktiivse tegevuse eest ärkamisaja ettevõtmistes, Vabadussõjas langenute mälestusmärgi taastamise, väliskontaktide ja -abi organiseerimise eest kuulutati ta Avanduse valla aukodanikuks. Talle on omistatud Eesti Vabariigi 75. aastapäeva mälestusmedal.
Ain Eenmaa suri 26. veebruaril 2001. aastal.

Rita Puidet