Aiapäkapikkudest ja rõõmust

Kui 1995. aastal esimest korda noorest Eesti Vabariigist Euroopasse sõitsin, siis Leedu-Poola ja Poola-Saksamaa piiripunktide kõrval üheks eredamaks mälestuseks oli Poolas maantee ääres lõputult vooklev aiapäkapikukujude äri. Vaatasin neid vapustatult, sest ei suutnud ette kujutada aeda, kuhu need sobiksid, aga meelde need jäid.

Meie ümber on justkui kriiside keeris. Üks järgneb teisele: pandeemia, energia, julgeolek. Kui lisada siia talvepimedus ja libedus, Tongal vallandunud vulkaanipurse, Argentinas kanalisatsiooni ummistavad putukad ja Indias reisijatega bussi jälitav ning ründav elevant, siis on nending järgmine: hädadest ei pääse, aga kirjutada sellest ei taha.

Esialgne sisemisest mässust tulenev inspiratsioon oligi, et pööran oma pilgu aiapäkapikkudele ja 1990ndate keerulisse aega. Miks mitte? Raskes olukorras on vaja teist vaatenurka. Ja see on kahtlemata teine: värviline, mis siis et tihti väga maitsetu, ometi tõmbab tähelepanu ja tekitab lapselikku rõõmu. Aiapäkapikkude konkurendiks sai õnneks veel suurem rõõmuallikas, mida soovitan soojalt ka lehelugejaile. Eriline maiuspala neile, kes hindavad religioonideülest dialoogi.

Täna on viimane päev, et vaadata portaalis jupiter.ee mullu valminud dokumentaalfilmi „Eesmärk: leida rõõmu raskel ajal“, mille keskmes kaks suurt: Lõuna-Aafrikast peapiiskop Desmond Tutu, kes möödunud teisel jõulupühal igavikku siirdus, ja Tiibeti budistide liider XIV dalai-laama, kodanikunimega Tenzin Gyatso. Kolmas tegelaskuju selles filmis on meestevaheline Sõprus ning kõige üle lehvib siiras, lausa nakatav ja kõike ületav rõõm.

Desmond Tutu ja dalai-laama näol on tegu kahtlemata kahe maailma silmis suure mehega, mõlemad pälvinud Nobeli rahupreemia ning andnud tuhandetele, isegi miljonitele lootust ja julgustust. Pilk, mis haaras kogu maailmas toimuva, pöördus mõlema suurmehe puhul ikka ja jälle inimese sisse: rõõmu allikas asub inimeses ja see tuleneb sellest, kui püüad rõõmsaks teha teisi inimesi, oled kaastundlik ja hea. Ka üdini keerulist ja vaevarohket kogemust on võimalik seda mõtestades ja sellest õppides väärindada. Nende endi elud on selles osas heaks näiteks. Teemat kokku võttes tuleb nõustuda dalai-laamaga, kes ütleb, et südamesoojus muudab kõik, ja Desmond Tutuga, kes sõnas filmi lõpuosas õige vaikselt: „Mind aitab teadmine, et olen lootusetult lootusrikas. Aga see ei ole kaasasündinud, see on taeva kingitus.“

Kätlin Liimets