Aga Torontos on ikka talv!

Kas pole kummaline, et see, mida oled mitme kuu jooksul enesestmõistetavaks pidanud, tundub äkki üllatav – piisab vaid nädalast Inglitelinnas ja selle läheduses.
Lumehangede vahelt ja näpistava külma tuulega Torontost 16. veebruaril lahkudes teadsime vaid teoreetiliselt, et vaid viie lennutunni kaugusel on Eesti mõistes kena suvi. Kui aga soojas tuules kõikuvaid palme, õitsvaid lilli ja põõsaid, Inglitelinna tänavatel lühikestes pükstes mehi nägime ja oma käega puu pealt apelsine ja sidruneid võtta saime, muutus teooria mõnusaks tõelisuseks.
Väsimatu saarlane
Vastu ootusi ei öelnud meile keegi Los Angelese (LA) lennujaamas: «Võta kingad jalast – oled astunud pühale maale, kus terroristid kingades pomme kannavad.» Viis minutit pärast lennuki maandumist olid meil kohvrid käes ja astusime ilma ühegi takistuseta lennujaama hoonest välja.
Naerunäoline Los Angelese eestlaste koguduse õpetaja Jüri Pallo oli meil vastas ja sõit Inglitelinna legendaarse eesti segakoori juhi ja kirikuõpetaja Rein Neggo koju võis alata.
Kuna lennusõidud ja piirikontroll olid läinud uskumatult kiiresti, tegime aega parajaks Hollywoodi tähtede kõnniteeplaate uurides. Keegi rääkis Kalifornia talvest. Päike säras. 22 soojakraadi (Celsiuse järgi) rääkis meile hoopis muud.
Saaremaa päritoluga külalised viidi Inglitelinnas võimsat muusika- ja kirikutööd teinud saarlase juurde. Sügav kummardus Rein Neggole! Haigusest vaevatud mees oli täis säravat rõõmu. Tema toreda abikaasa Ilse kaetud söögilauas rääkisime Eesti kiriku rõõmudest ja muredest.
Rein Neggo süda oli murelik mitme tema jaoks kummalise tendentsi pärast Eesti kirikus. Nõtkelt liikus see vahva mees sügavatelt tõsistelt teemadelt nalja ja naeru juurde. Neggode ülilahke suur koer pani oma koonu ka külaliste sülle, liputas saba ja andis selgesti mõista, et olime selles kodus väga oodatud.
Rein Neggol valmib üks raamat teise järel – küll mälestused, küll jutlused. Haigus püüab üht visa saarlast murda, aga see mees ei anna alla. Kõik eestlased, kellega kohtusime, kõnelesid oma õpetajast ja koorijuhist üksnes väga häid sõnu. Torontos elav dr Roman Toi saatis meiega talle palju tervitusi ja rääkis oma sõbra töödest ja tegemistest lääneranniku eestlaste laulujuhina vaid ülivõrdes.
Eestluse hoidmise nimel
Õhtul osalesime LA eesti koguduse nõukogu koosolekul. Juhatuse esimees, kunagine Mulgimaa mees Heino Nurmberg juhatas seda kindla käega. Sõnavõtud teemal, mis moel Eestimaal elavaid rahvuskaaslasi aidata, läksid kohati üsna tuliseks, aga juhatuse esimees juhatas ka selle laeva ilusasti randa.
Heino Nurmberg on aastaid võidelnud Balti Ameerika Vabadusliidu juhtkonnas selle nimel, et Ameerika Ühendriikide valitsus ja parlament ei unustaks, et Balti riigid on okupeeritud. Vaatan teda ja paljusid teisi sellel mandril elavaid eestlasi ja imestan, kui enesestmõistetav on olnud nende jaoks see, et tehakse tööd, ohverdatakse, nähakse vaeva selle nimel, et eestlus võõrsil ei hääbuks ja Eesti võiks saada vabaks.
Murelik noot tuleb sellel koosolekul eesti täiendkooli juhatajalt. Nimelt on viimastel aastatel Eestist tulnute hulgast kostunud tõsist nurinat usuõpetuse vastu siinses eesti laste täiendkoolis. Uued tuuled tulevad Eestist. Positiivne on see, et mitmed uustulnukad võtavad osa kauaaegsete siinolijate seltsielust, laulavad kooris, teevad rahvatantsu jne.
Kõrberahvas hoiab kokku
Kui koosolek lõppes, istusime Heino Nurmbergi autosse. Väga kindla käega autojuht sõidutas meid kõrbesse. Oli öö, kusagil võis aimata kõrgeid mägesid, tohutu suurt tuulegeneraatorite parki. Meil oli üks öö magamata ja meie pead langesid vist üsna sageli kord ette, kord taha.
Kaks tundi kiiret sõitu ja olime Nurmbergide kodus. Küll oli magus see kõrbes magatud öö uni! Hommikul tuli end näpistada. Kõikjal kõrged palmid, kollased puuviljad puudel kui jõulupuu ehted. Ja suured liivaväljad kõikjal, kuhu inimkäsi pole ränga tööga sekkunud. Olime tõepoolest kõrbes, mille keskele on inimesed rajanud kauni oaasi. Ümberringi mäed. Mõnel veel lumigi tipus – ainult see mäetippude lumi teeb siin talve mõiste veidi reaalsemaks.
Tasapisi kogunevad läheduses elavad eestlased Nurmbergide kodusse. Alustan piiblitundi. Räägin kadunud pojast, tema armulisest isast ning vennast, kes ei suuda andestada. Räägin võõrsile rändamisest ja kojujäämisest. Räägin Isast, kes armastab nii kaugelolijat kui ka kojujääjat. Räägin Isast, kes kogu südamest tahaks, et vennad sirutaksid teineteisele käed.
Ligi tund kuulab suure toa täis eestlasi hiirvaikselt mu juttu. Siis katame armulaua ja koos Jüri Palloga jagame selle. Akendest paistab kõrb, lähemal mängitakse golfi, aga siin toas kummarduvad eestlased, keda sõda ja vägivald ning põhjendatud hirm on pool sajandit tagasi kandnud Eestimaalt ära, vastu võtma taevase Isa armu. Söögilauas selgub, et piiblitunnis hiirvaikselt istunud on jutukad, rõõmsameelsed ja üksteisest väga hoolivad inimesed. Kõrberahvas hoiab kokku.
Üheskoos õnnelikud
Kolmel päeval, mis sõbraliku Nurmbergi pere külalised oleme, viiakse meid kõrgetesse mägedesse, lähedalasuvatesse linnadesse, loodusparki, kus näeme pea kõike seda, mis kõrbes kasvab ja kes kõrbes elavad. Uskumatult palju erinevaid kaktuseid, palme, lilli ja põõsaid! Teeme koos abikaasaga õhtuseid rännakuid. Iga vastutulija teretab, nägudel säramas lahke naer.
Ja siis tuleb minna. Sõidame käänulist teed pidi üle mägede ja jõuame Mehhiko piiri äärde. Ühte armsasse kodusse kogunevad taas eestlased. Suur tuba saab rahvast pilgeni täis. Ka siin toob iga tulija midagi söödavat kaasa, et peale piiblitundi võiks ühiselt lauda istuda.
Räägin Jeeriko tee ääres istuvast pimedast, kes peatab möödamineva Jeesuse. Räägin pimedat manitsevast rahvast ja pimeda ilusast igatsusest. Hiirvaikselt istuvate inimeste vahel liigub perenaise ilus kass. Lööb muudkui nurru ja peatub pea iga kuulaja juures – annab selgesti mõista, kuidas igaüks meist vajab hoolimist, mõnda pikka paid, tähelepanelikkust.
Siiagi kokkutulnute vahel on tajuda üksteisest hoolimist, kokkuhoidmist. Üks armas memm on hiljaaegu üle elanud raske haiguse, aga ta on nii väga tahtnud siia tulla. Kiidab säravate silmadega koogi head maitset ja on teiste eestlaste keskel silmnähtavalt õnnelik.
Ja jälle teele. Inglitelinna lähedal sõidutab Jüri Pallo meid ühe mäe jalamile. Imestame, kui hästi vaid mõne aasta siin elanud Eestimaa mees orienteerub siinsetel teedel.
Töö ja teenimine jätkub
Järgmise pool nädalat oleme perekond Lillede külalised. See ülimalt lahke ja hea huumoriga abielupaar on ise just jõudnud tagasi Egiptusest, kuid avab oma kodu kahele võõrale. Läheb vaid mõni tund ja tundub, nagu oleksime üksteist juba aastakümneid tundnud. Ühine rännak mäetippu, tutvus uue hiigelsuure katoliku katedraali, kontsertsaali, budistliku templi, indiaani muuseumiga.
Vahvad ühised söömaajad, jutuajamised, fotode vaatamised. Räägitakse oma rännakutest, õpingutest, tööst ja väga tunnustavalt riigist, kus nad elavad. Kuigi sajab vihma ja Kalifornia «karm» talv näitab oma vesist ja jahedat (pluss 12 Celsiust) palet, on meil koos Lilledega olemine lõpmata soe, lõbus ja tore!
Pühapäeval peame Inglitelinna läti luterlikus kirikus Eesti Vabariigi 86. aastapäeva jumalateenistuse. Ligi poolsada eestlast saja viiekümnelisest kogudusest jõuab vihmale vaatamata kirikusse.
Võimsalt kõlavad laulud. Õpetaja Pallo kaunis lauluhääl ja tema abikaasa Kaie hea ja kindel orelimäng annavad tunnistust, et kauaaegse väga musikaalse õpetaja tööd jätkab musikaalne abielupaar.
Teenistuse kord on väga tuttav, vaid lauldav palve on täiesti teistsuguse, kuid väga kauni viisiga ja «Au kiituse…» asemel on Rein Neggo kasutusele võtnud sama laulu teise salmi. Õpetaja olevat kord põhjendanud seda muutust väitega: «Kuidas saame meie siin laulda: «Suur rahupõlv on taeva all, kõik vaen on otsa saanud!», kui Eestimaa on okupeeritud ja meie rahvas omaenese maal orjuses!»
Et meie päevad võiksid olla pikad
Pärast teenistust pole kellelgi kiire. On ühine söömaaeg. Peetakse mõni lühike kõne. Küsitakse palju küsimusi EELK koguduste olukorra kohta. Ja siis on meilgi aeg minna.
Hommikul näeme taas lumiseid välju. Oleme taas teises Eestis – eestlaste suuruselt teises asumis –Toronto linnas. Trepil ootab meid üllatus. Üks vahva eesti proua on meile saatnud kingituseks suure kastitäie mahlaseid apelsine ja greipe. Kastitäis kuumavat suve siin veel jahedas linnas. Meie kassid on meil vastas. Oi, kuidas nad nurruvad!
On lõpmata hea kogeda eestlaste hoolimist ja soojust! Loodan väga, et inglid on nendega, kes Inglitelinna eesti kogudusest meid suure armastusega vastu võtsid. Ehk sobib üks reisilt leitud indiaanlase palve sooviks kõigile eestlastele üle laia maailma.
Ma lisan oma hingamise sinu hingamisele,
et meie päevad võiksid olla pikad selles maailmas,
et meie rahva päevad võiksid olla pikad,
et me võiksime saada kui üheks,
et võiksime käia oma teekonna üheskoos!
Jaan Tammsalu